Eelarvest maalähedaselt

„See on kahtlemata eelarve. Selles on palju numbreid.“ (George W. Bush)

Tartu linna eelarve on üheks eelarveaastaks (eelarveaasta langeb kokku kalendriaastaga) koostatav finantsplaan. Eelarves kajastuvad kõik aastaks kavandatud sissetulekud ja väljaminekud.

Vahel võib kohata ekslikku arusaama, et eelarve on tulude ja kulude vahe. See on aga hoopis eelarve tulem. Eelarve on kõigi sissetulekute (nii tavalised tulud kui ka laenuraha) ja kõikide väljaminekute (nii tavaliste kulude kui ka laenukohustuste tagasimaksete) loend. Kõigi väljaminekute rahaline summa on eelarve maht.

Eelarve ei ole lihtsalt Exceli tabelis sisalduvad arvud. Linna eelarve on üks olulisemaid linna juhtimise instrumente. Eelarve väljendab tegelikku olukorda, võimalusi ja valikuid. Tulude poolel on kajastatud, kust ja kui suures ulatuses raha laekub. Kulude poolel, millele ja millises ulatuses kulutusi tehakse. Eelarve kajastab seega linna prioriteete ja/või poliitilisi valikuid, eelarvest nähtub, mida eelkõige väärtustatakse.

Üldistatult on linna eelarvel kaks põhifunktsiooni. Ühest küljest määratakse eelarvega summad erinevatele valdkondadele ja tegevusaladele. Tartu linnas on üheks prioriteetseks valdkonnaks kahtlemata haridus, millest annab muuhulgas tunnistust hariduskulude pidevalt suur osatähtsus eelarve kogumahust. Eelarvega tehakse olulisi valikuid: näiteks kas tõsta õpetajate palka 5% või 8% ja kust leida viimasel juhul lisaraha, kas suunata rohkem ressursse lastesse (haridusse) või vanuritesse (sotsiaalne kaitse), kas remontida koole või ehitada kultuurikeskus jne. Paratamatult on finantsvahendeid piiratult ning kõiki soovitut teha ei saa, mistõttu on iga väljaminek millegi arvelt.

Teisest küljest mõjutab eelarve oluliselt linna finantspositsiooni. Defitsiidis eelarve korral kaetakse puudujääk laenurahast ning see viib võlakohustuste kasvule. Ka eelarve tasakaalu (või selle puudumise) üle otsustus on valikuküsimus: kas ja millisel määral tuua linna finantspositsioon ohvriks tartlastele avalike hüviste pakkumise eest.

Nii valdkondlikud prioriteedid kui ka eelarve tasakaal on lõppastmes poliitilised otsused. Eelarve kinnitab volikogu. Eelarve eelnõu koostab linnavalitsus.

„Parim viis eelarve tasakaalu saavutamiseks ei ole maksude tõstmine ega kulutuste vähendamine, vaid majanduskasvu soodustamine“ (Mitt Romney)

Just nagu riigieelarve puhul, nii ka Tartu linna eelarve vastuvõtmisel on üheks olulisemaks diskussiooniobjektiks eelarve tasakaal. Eelkõige leidub ikka neid, kes eelarve defitsiidi korral seda kritiseerivad.

Sisuline või formaalne tasakaal

Kõigepealt on oluline eristada eelarve sisulist ja formaalset tasakaalu. Kui poliitikud või spetsialistid ajakirjanduses sõna võtavad, räägivad nad sisulisest tasakaalust ehk tulude ja kulude vahest. See vahe on eelarve tulem, mida võib üldistatult samastada kasumiga äriettevõtetes. Eelarve on tasakaalus, kui eelarve tulem võrdub nulliga. Eelarve on ülejäägis, kui eelarve tulem on positiivne (tulud on kuludest suuremad). Eelarve on puudujäägis, kui eelarve tulem on negatiivne (tulud on väiksemad kui kulud). Seadus ei sätesta eelarve tasakaalu nõuet ega sea ka otseselt piiri defitsiidi suurusele.*

Formaalselt peab aga eelarve olema tasakaalus. Formaalne tasakaal tähendab seda, et kõikidele eelarves kavandatud väljaminekutele peab olema olemas ka kate. Kui eelarve on sisuliselt defitsiidis ehk kulud ületavad tulusid, siis peab olema eelarves ära näidatud, millisel viisil kavatsetakse see puudujääk katta. Defitsiidi katmine võib toimuda näiteks laenamise või likviidsete varade (raha ja raha ekvivalendid) kasutusele võtuga.

Kas eelarve (sisuline) tasakaal on vajalik?

Kui formaalse tasakaalu nõue tuleneb seadusest, siis eelarve sisuline tasakaal on poliitiline otsustus, mis peaks baseeruma majandusteoorial. Majandusteadlaste hulgas valitseva arvamuse kohaselt sõltub eelarve tasakaalu vajadus üldisest majanduskeskkonnast. Kiire majanduskasvu tingimustes peaks eelarve olema vähemalt tasakaalus (mõni üksik defitsiitse kulutamisega aasta ei tohiks olla probleem, kuid pidev defitsiit on ohtlik), majanduslanguse korral on aga eelarve puudujääk igati aktsepteeritav. Sellist lähenemist nimetatakse vastutsükliliseks eelarvepoliitikaks, kuna eelarvepoliitika peaks olema majandustsükliga vastassuunaline (kiire kasvu ajal ülekuumenemist pidurdav, languse ajal majandust turgutav) ja sellega tsükli mõju pehmendav.

Ka Tartu linn lähtub vastutsüklilisest eelarvepoliitikast. Majanduskriisi ajal oli eelarve defitsiidis. Olukorras, kus kriisi mõjud üha nõrgenevad, on linna suund (vähemalt) eelarve tasakaalu suunas. Selline suund kajastub ka linna eelarvestrateegias.

*Kaudselt seab defitsiidile teatava piiri siiski võlakoormuse piirang. Kuna defitsiiti tuleb finantseerida laenuvahenditega, viib see võlakoormuse kasvule. Defitsiit ei tohi olla seega nii suur, et see tõstaks võlakoormuse üle lubatud piiri.

„Me peame konsulteerima oma vahenditega, mitte oma soovidega.“ (George Washington)

Eelarve on finantsplaan, mis sisaldab kõiki linna tulusid ja kulusid. Eelarvest parema ülevaate saamiseks ning informeeritud juhtimisotsuste tegemiseks on eelarve jaotatud osadeks. Eelarveosad on põhitegevuse eelarve, investeerimistegevuse eelarve ja finantseerimistegevuse eelarve, kusjuures need kõik koosnevad vastava eelarveosa tuludest ja kuludest. Lisaks nimetatutele on eelarveosaks veel likviidsete varade muutuse eelarveosa.

Põhitegevuse eelarve

Põhitegevuse eelarve sisaldab regulaarseid tulusid ja kulusid. Regulaarsed tulud on maksutulud, tulud kaupade ja teenuste müügist, põhitegevuseks saadavad toetused jm regulaarsed tulud. Need on tulud, mis laekuvad korrapäraselt ja stabiilselt. Põhitegevuse kulud on tööjõukulud, majandamiskulud (nt küte, elekter, vesi, administreerimiskulud) ja antavad toetused. Tegemist on korrapäraste, n-ö igapäevaste väljaminekutega. Eelarves on eraldi põhitegevuse kuluna planeeritud reservfond ettenägematute väljaminekute tegemiseks. Linnavalitsus eraldab reservfondist vahendeid sihtotstarbeliselt.

Põhitegevuse tulude ja põhitegevuse kulude vahe on põhitegevuse tulem. Tartu linnas on põhitegevuse tulem olnud alati (st alates ajast, mil selline eelarve liigendus on kasutusel) positiivne ehk tavapärased tulud on suuremad kui tavapärased kulud. Eelarvestrateegias on linna üheks finantseesmärgiks põhitegevuse tulemi püsimine vähemalt senisel tasemel. Põhitegevuse tulemi positiivsus on oluline, kuna vastasel juhul tuleks osa korrapäraseid kulusid (see osa, mis ületab põhitegevuse tulusid) katta ühekordsetest vahenditest nagu näiteks vara müük või laen, ning selline olukord ei ole jätkusuutlik. Seda põhitegevuse tulude summat, mis ületab põhitegevuse kulusid, kasutab linn investeerimiseks.

Investeerimistegevuse eelarve

Investeerimistegevuse eelarveosa koosneb samuti tuludest ja kuludest. Siia kuuluvad tuludest eelkõige vara müük, finantstulu ning investeerimiseks saadud toetused (viimased on summaliselt selgelt suurimad). Kulud on investeeringud, nt koolide rekonstrueerimine, uue lasteaia ehitus, teede ehitus jms. Viimaste aastate suurimaks objektiks on olnud Tartu idapoolne ringtee. Selle eelarveosa tulude ja kulude vahe on investeerimistegevuse tulem. See on Tartus olnud pidevalt negatiivne, kuid see fakt iseenesest ei ole vähimalgi määral halb. Negatiivne investeerimistegevuse tulem on tulevikku panustava kohaliku omavalitsuse puhul sisuliselt vältimatu. Põhitegevuse positiivse tulemiga kaasneb üldiselt negatiivne investeerimistegevuse tulem, kuna põhitegevusest üle jääv raha on mõistlik investeerida, mitte jätta linna pangakontole seisma.

Oluline on positiivse põhitegevuse eelarve ja negatiivse investeerimistegevuse eelarve vahekord. Kui esimene on suurem, siis on eelarve ülejäägis, vastupidisel juhul defitsiidis. Üldjuhul on küll loomulikult eelistatud tasakaalus või ülejäägis eelarve, kuid teatud tingimustel võib ka eelarve puudujääk ehk negatiivne eelarve tulem olla õigustatud või isegi kasulik.

Finantseerimistegevuse eelarve

Kui eelarve tulem on negatiivne (eelarve on defitsiidis ehk põhitegevuse ja investeerimistegevuse tulude summa on väiksem vastavate kulude summast), tuleb leida kate tulusid ületavatele kuludele. Põhiliseks katteallikaks on laenuraha kaasamine. Tartu linn laenab üldiselt võlakirjaemissioonide teel. Eelarves kavandatav laenuraha on finantseerimistegevuse eelarve tuluks ning varasemate laenukohustuste tagasimaksed finantseerimistegevuse eelarve kuluks. Finantseerimistegevuse tulude (uus laen) ja kulude (laenude tagasimaksed) vahe on finantseerimistegevuse tulem, mille võrra suureneb (või väheneb, kui tagasimaksed on uuest laenust suuremad) linna laenukohustuste maht.

Likviidsete varade muutus

Tartu linna pangakontodel olev raha ei saa aasta lõppedes otsa, vaid üldiselt jääb mõne miljoni euro suurune reserv. Seda raha ja raha ekvivalentide summat nimetatakse likviidseteks varadeks. Kui eelarve on defitsiidis, saab puudujääki katta lisaks laenamisele ka likviidsete varade kasutusele võtuga. Kui aga tulusid laekub kuludest enam, siis linna likviidsed varad kasvavad.

„Need, kes hindavad oma privileege kõrgemalt kui põhimõtteid, kaotavad peagi mõlemad.“ (Dwight D. Eisenhower)

Tartu linn lähtub eelarve koostamisel tunnustatud eelarvestamise põhimõtetest. Alljärgnevalt on esitatud nendest lühiülevaade.

Eelarve on tekkepõhine. Tekkepõhises eelarves kajastatakse tehingud vastavalt nende toimumisele, sõltumata sellest, millal nende eest raha laekub või välja makstakse. Kuni 2017. aastani (k.a) oli eelarve kassapõhine ehk majandustehingud kavandati selles perioodis, millal oli planeeritud nendega seotud raha laekumine või väljamaksmine.

Eelarve sisaldab kõiki tulusid ja kulusid (kõikehaaravuse põhimõte) ning on koostatud brutomeetodil (kõik tulud ja kulud on eelarves toodud täismahus; vastupidi netoeelarve puhul kajastatakse mõnel juhul tulude ja kulude vahe) kalendriaastaga ühtiva eelarveaasta kohta (aastase kehtivuse põhimõte). Ühe aruandeperioodi tulud ja kulud on kajastatud ühes eelarves (ühtsuse põhimõte). Eelarve võtab volikogu vastu määrusega. Eelarve jõustub eelarveaasta algusest. Aastase kehtivuse põhimõtte kohaselt on eelarve tähtajaline määrus, mis kaotab automaatselt kehtivuse eelarveaasta lõppedes.

Tartu linn on pidevalt võtnud eelarve vastu enne esimest jaanuari (eelnevuse põhimõte). See ei ole aga kohustuslik. Seadus (KOFS) sätestab, et kui volikogu ei ole eelarvet eelarveaasta alguseks vastu võtnud, võib valla- või linnavalitsus teha kuni eelarve vastuvõtmiseni igas kuus väljaminekuid ühe kaheteistkümnendiku ulatuses eelmise aasta eelarve vastavatest väljaminekutest, kui need on kavandatud alanud eelarveaasta eelarve eelnõus vähemalt samas mahus. Kui alanud eelarveaasta eelarve eelnõus on väljaminekud kavandatud väiksemas mahus eelmise aasta eelarve vastavate väljaminekutega võrreldes, võib valla- või linnavalitsus teha neid väljaminekuid ühe kaheteistkümnendiku ulatuses alanud eelarveaasta eelarve eelnõus kavandatust.

Eelarves kavandatavad tulud ja kulud peavad võimalikult täpselt vastama tegelikkusele (tõepärasuse põhimõte). Samal ajal on linn lähtunud ka err on the side of caution põhimõttest, mille tõttu on tulude prognoos olnud pigem konservatiivne kui optimistlik. Kui tegelik laekumine osutub eelarves planeeritust suuremaks, saab eelarvet suurendada positiivsete lisaeelarvetega. Kui aga tegelik laekumine jääb planeeritust väiksemaks, on tulemuseks valulik negatiivse eelarve koostamine.

Üldreeglina ei ole tulu- ja kuluartiklid üksteisest sõltuvuses (universaalsuse põhimõte). See tähendab, et eelarve tulude puhul ei ole kindlaks määratud sihtotstarbelist kulutamist, st tulud tervikuna on mõeldud finantseerimaks kulusid tervikuna. Kui näiteks tulumaksu eelarveks kavandatakse 5% enam kui eelneval aastal, siis ei saa universaalsuse põhimõttest tulenevalt määrata, millised konkreetsed lisakulud selle 5% kasvu arvel tehakse. Maksulaekumise kasv suurendab lihtsalt kogutulusid ning seetõttu on võimalik kasvatada kogukulusid. Erandina on siiski teatud tululiikide osas ette nähtud sihtotstarbeline kasutamine. Näiteks on mitmed toetused sihtotstarbelised, mistõttu linn peab kasutama saadud toetust täpselt toetuse andja määratud otstarbel.

Eelarves kavandatavate kulutuste summa võrdub tulude ja muude kulude katteks kasutatavate vahendite summaga (tasakaalustatuse põhimõte). See tähendab, et eelarve on formaalselt tasakaalus. Tuleb vahet teha formaalse ja sisulise tasakaalustatuse vahel. Juhul kui eelarve kulud ületavad tulusid ning puudujäägi katteks võetakse laenu või kasutatakse reserve, kajastatakse laen või reservieraldis eelarve tuluna ning linnaeelarve on formaalselt tasakaalus. Sisuliselt on aga sel juhul tegemist eelarve defitsiidiga. Defitsiidi suurus on tulude ja kulude vahe ning see kaetakse laenu ja reservide kasutuselevõtuga. Kui formaalselt peab kohalike omavalitsuste eelarve olema tasakaalus, siis sisulise tasakaalu nõuet ei ole kehtestatud. Eelarve sisuline tasakaal on iga kohaliku omavalitsuse enda otsustada, see on üheks kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse väljenduseks.

Eelarve eelnõu, eelarve, selle seletuskiri, lisaeelarved, eelarve täitmise aruanne jms dokumendid on avalikud (avalikkuse põhimõte). Nimetatud dokumendid avaldatakse Tartu linna kodulehel. Volikogu määrused avaldatakse ka Riigi Teatajas.

„You can’t have your cake and eat it (too)“ (Inglise vanasõna)

Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad Eestis kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. See põhiseaduse §-st 154 tulenev põhimõte sätestab kohalike omavalitsuste enesekorraldusõiguse. Kohalikel omavalitsustel on oma ülesanded, nn kohalikud ülesanded, mis vastanduvad riiklikele ülesannetele. Kohalikud ülesanded on sätestatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses.

Ülesannete nõuetekohane täitmine eeldab, et kohaliku omavalitsuse üksusel on selleks piisavalt raha ehk teisisõnu peavad rahalised vahendid olema vastavuses kohaliku omavalitsuse üksustele põhiseaduse ja seadusandlusega seatud kohustustega. Vajalik on selline kohalike omavalitsuste rahastamissüsteem, mis kindlustab omavalitsusüksustele piisavad rahalised vahendid omavalitsuslike ülesannete täitmiseks.

Kahjuks Eestis piisavalt head rahastamissüsteemi hetkel veel ei eksisteeri. Seetõttu on Eesti kohalike omavalitsuste finantsautonoomia väike. Kohalikud omavalitsused saavad mõjutada vaid 17% oma tuludest, 83% otsustatakse keskvalitsuse tasandil. Kohalikud maksud moodustavad vaid 1% tuludest. Kohalike omavalitsuste osakaal avaliku sektori kulutustes on märkimisväärselt madalam kui OECD riikides keskmiselt.

Seetõttu on kohalikel omavalitsustel, sh Tartu linnal oma ülesannete täitmine mõnevõrra raskendatud. Iga-aastasel eelarve koostamisel seab soovitust madalam finantssuutlikkus soovidele piirid ning on üheks põhjuseks, miks linnaeelarve sageli tasakaalus ei ole. Enne eelarve kritiseerimist on seetõttu alati mõistlik analüüsida, millised olid linna alternatiivid. Piiratud ressursside tingimustes peab linn balansseerima tartlastele pakutava avalike hüviste koguse ja kvaliteedi ning linna finantspositsiooni vahel. Tartu linnal on sihiks teha korda kõik linna koolid ning samal ajal on soov liikuda eelarve tasakaalu suunas. Justnagu inglise vanasõna ütleb „You can’t have your cake and eat it” nii ei saa ka kulutada raha koolidele ning jätta see samal ajal alles, et tagada linna finantspositsiooni säilimist. Tuleb teha valik. Parim lahendus dilemmale oleks kohalikke omavalitsusi praegusest enam soosiv rahastamismudel, mis tõstaks linna finantsautonoomia vajalikule tasemele.

„Kui riik vajab lisatulu, peaks ta seda hankima nendelt, kellel seda on.“ (Warren Buffet)

Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad Eestis kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Selleks, et kohalikud omavalitsused saaksid oma funktsioone edukalt täita, vajavad nad vajalikus ulatuses finantse. Kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve, kus põhilised tulud on maksud, saadavad toetused ning laekumised kaupade ja teenuste müügist. Alljärgnev annab ülevaate Tartu linna põhilistest tuludest.

Maksud

Eesti maksusüsteem koosneb riiklikest maksudest ning seaduse alusel valla- või linnavolikogu poolt oma haldusterritooriumil kehtestatavatest kohalikest maksudest. Riiklikest maksudest laekuvad Tartu linna eelarvesse füüsilise isiku tulumaks ja maamaks. Tartu linnas kehtivateks kohalikeks maksudeks on reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks ning parkimistasu. Kohalike maksude seadus näeb ette lisaks nimetatutele veel kolme võimalikku kohalikku maksu (mootorsõidukimaks, loomapidamismaks ja lõbustusmaks), mida Tartus ei ole rakendatud.

Tulumaks

Füüsilise isiku tulumaks on selgelt suurima osakaaluga tululiik. Kohalikele omavalitsustele eraldatavat tulumaksu arvutatakse nende inimeste tulust, kes on jooksva aasta alguse seisuga Maksu- ja Tolliameti registris vastava omavalistuse territooriumi oma elukohana määratlenud. Tulumaksu laekumise suurus sõltub hõivatute arvust ning palgatasemest. Mida rohkem on Tartus maksumaksjaid ning mida kõrgem on siinne palgatase, seda suurem on tulumaksu laekumine. Tartu linnale laekub alates 2020. a 11,96% residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust.

Maamaks

Maamaks on maa maksustamishinnast lähtuv riiklik maks, mis laekub täies ulatuses kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Maamaksumäära suuruseks võib maamaksuseaduse kohaselt olla 0,1-2,5% maa maksustamishinnast aastas. Tartu linnas on alates 2002. a olnud kogu linna  haldusterritooriumil ühtne maksumäär 1,0% maa maksustamishinnast. 2019. a tõsteti määra ühe protsendipunkti võrra (määr seega 2%) ning 2020. aastast on määr 2,5% maa maksustamishinnast.

Kohalikud maksud

Kohalikest maksudest (reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks ning parkimistasu) laekuvad summad moodustavad eelarvest alla 1%.

Toetused

Teise suurema tulurühma moodustavad saadavad toetused. Toetused võib jaotada kolmeks: tasandusfond, toetusfond jm eelkõige projektipõhised toetused.

Tasandusfond

Tasandusfond on riigieelarveline fond, millest eraldatakse kohalikele omavalitsustele raha eesmärgiga ühtlustada nende võimalusi avalike teenuste osutamisel. Konkreetsele omavalitsusele riigieelarvest kantav summa leitakse spetsiifilise valemi alusel, kusjuures eelkõige on olulisteks parameetriteks tulumaksu laekumine, arvestuslik maamaks, elanike arv eri vanusegruppide lõikes, hooldatavate arv ning teedepikkus. Üldistatult: mida vaesem kohalik omavalitsus, seda suhteliselt suurem on talle eraldatav tasandusfondi laekumine.

Toetusfond

Toetusfond on riigieelarveline fond, mis toetab kohalikke omavalitsusi konkreetsete ülesannete täitmisel. Toetusfond koosneb valdkondlikest toetusliikidest, võimaldades katta õpetajate tööjõukulusid, tagada koolilõunat, maksta toimetulekutoetusi ja vajaduspõhist peretoetust ning hooldada kohalikke teid. Erinevalt tasandusfondist ei oma konkreetse kohaliku omavalitsuse finantssuutlikkus toetusfondi puhul tähendust. Toetuse summa sõltub arvestuslikust vajadusest.

Muud toetused

Põhiosa muudest toetustest moodustavad sihtotstarbelised projektide toetused. Toetused laekuvad eelkõige EL struktuurifondidest ning riigieelarvest. Viimaste aastate suurim toetuse objekt on olnud Tartu idapoolne ringtee. Väärib rõhutamist, et igasugust sihtotstarbelist toetust võib saaja kasutada vaid toetuse andja määratud otstarbel.

Tulu kaupade ja teenuste müügist

Tartu linn pakub mitmeid tasulisi teenuseid. Tulu laekub näiteks riigilõivuna, lasteaedades kohatasult ja toitlustamiselt, teistelt omavalitsustelt, kelle laps käib Tartu linna koolis, lasteaias või huvikoolis, õppetasult huvikoolides, muuseumide, raamatukogude ja seltsimaja tasulistelt teenustelt, hooldekodu, päevakeskuste, turvakodu, varjupaiga ja sotsiaalmaja tasulistelt teenustelt, bussipiletite müügist, linna elu- ja mitteeluruumide üürilt ja rendilt, õiguste müügilt jne.

Muud tulud

Veel laekub tulu vara müügilt, vee erikasutuselt ja finantstulu, samuti muid ebareeglipäraseid tulusid.

„Nelja asja on inimestel rohkem, kui nad arvavad: patud, võlg, aastad ja vaenlased“ (Pärsia vanasõna)

Tartu linnal on mitmeid laenukohustusi. Tehniliselt ei ole neist mitmete puhul tegemist traditsioonilise laenuga, mida üksikisik pangast näiteks eluasemelaenuna saab. Tartu linn on seni laenanud põhiliselt võlakirjaemissioonide teel. Sisuliselt on siiski tegemist põhimõttelt täpselt samasuguse võlaga nagu tavaline laen.

Riigi või kohaliku omavalitsuse võla hindamisel ei ole oluline mitte selle absoluutmaht, vaid suhteline suurus. Riigivõlga mõõdetakse suhtena sisemajanduse kogutoodangusse (SKT). Euroala liikmetele on Maastrichti kriteeriumitega sätestatud maksimaalseks lubatud võlakoormuseks 60% SKT-st (kui näitaja on üle 60%, peab ta sellele lähenema mõõduka kiirusega). Eesti kohalike omavalitsuste maksimaalselt lubatav võlakoormus on lihtsustatult öeldes 60% põhitegevuse tuludest (vt täpsemalt järgnevat selgitust „Võlakoormusest lähemalt“). Põhitegevuse tulud on reeglipärased tulud: maksutulud, tulud kaupade ja teenuste müügist, saadavad toetused, muud tegevustulud. Tulu vara müügist, finantstulu ning põhivara soetamiseks saadavat sihtfinantseerimist ei arvestata põhitegevuse tulude koosseisu.

Tartu linnal kirjeldatud kriteeriumi täitmisega hetkel probleeme ei ole. Linna võlakoormus on ligi 50% põhitegevuse tuludest. Siiski on linnas suurel hulgal teha vajavaid investeeringuid, mille tõttu on eelarve olnud viimastel aastatel defitsiidis ning võlakohustuste maht ja nende suhe põhitegevuse tuludesse on seetõttu olnud kasvava tendentsiga.