KKK

Mille poolest on südalinna kultuurikeskus riiklikult tähtis kultuuriehitis?

Südalinna kultuurikeskuse näol on tegemist Eesti esimese suurema kultuuriehitisega, kus on eesmärk tuua erinevad kultuurivaldkonnad ja nende sünergia ühe katuse alla kokku. Koostöö mitme valdkonna vahel loob soodsad tingimused innovatsioonile. Eesti suuruselt teise linna raamatukogu saab kaasaegse ruumilahenduse ja võimaluse pakkuda kõigile avatud, multifunktsionaalset tarbimisvaba ruumi. Hoone annab võimaluse eksponeerida Tartu kunstimuuseumi hindamatuid kogusid ja võõrustada erinevate kultuurivaldkondade maailmatasemel tippe ka Lõuna-Eestis. Kvaliteetse avaliku ruumi ja kaasaegsete võimaluste abil kasvab kordades kultuurist osasaajate arv.

Miks peavad linnaraamatukogu ja kunstimuuseum ühes hoones koos olema?

Kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu toomine ühe katuse alla on selle projekti kõige olulisem väärtus ja võimaldab sünergia tekkimist erinevate kultuurivaldkondade vahel. Nagu kaasaegne raamatukogu ei ole ainult raamatute laenutamise ruum, ei ole ka kaasaegne kunstimuuseum ainult rikkalik kunstikogu ja näitused. Mõlemad on lisaks kohtumispaigad, mis kutsuvad avastama, õppima, katsetama, suhtlema ja inspiratsiooni ammutama – selleks annab uus hoone koos jagatud ruumidega suurepärase võimaluse. Kunst ja kirjandus asuvad teineteisele nii lähedal, et ühte majja kokku tuues täiendavad ja toetavad need üksteist veel võimsamalt.

Miks on Tartule vaja veel ühte näitusepinda?

Tartu Kunstimuuseumi kogu on Eesti kultuuriloos kirjeldamatu väärtusega. Tänased tingimused viltuses majas ei võimalda seda kõike eksponeerida. Lisaks on palju näitusi, mida siin ei saa võõrustada, sest ruumid ei vasta nõuetele või mis lihtsalt ei mahu ära. Uued ruumid looksid ka Lõuna-Eestisse need tingimused, mis täna on vaid Tallinnas. Seega me ei räägi uuest näitusepinnast, vaid uusi võimalusi loovast arenguhüppest ehk parematest ruumidest. Näiteks Hollandis asuva u 120 000 elanikuga Leeuwardeni linna uues kunstimuuseumis korraldatud Escheri näitus tõi kokku üle riigi ja riigipiiride sadu tuhandeid inimesi, toetades seeläbi kogu linna ettevõtlust. Just sellistes mastaapides peaksime mõtlema ka Tartus.

Südalinna kultuurikeskusele tuuakse tihti eeskujuks Oodi, aga samas on Oodi väiksem kui planeeritav südalinna kultuurikeskuse? Kas Tartut on tabanud suurusehullustus?

Oodit saab tõepoolest kasutada näitena ühest äärmiselt inspireerivast kaasaegsest raamatukogust ja kogukonnakeskusest. Samas on kahe maja funktsioonid, vajadused ja taustsüsteem siiski väga erinevad. Oodi on üks Helsingi linnaraamatukogu süsteemi (Helmet-süsteem) kuuluvast 37 raamatukogust, mis on meie mõistes sisuliselt haruraamatukogu. Oodis on raamatuid üsna vähe, aga südalinna kultuurikeskusesse kolib Tartu linnaraamatukogu peamaja, mille kogu on Oodi omast üle kolme korra suurem. Klassikalises mõttes toimib Oodis raamatukoguna ainult ühe korruse suur saal. Mõlemas raamatukogus pannakse rõhku lisategevustele ehk kogukonna- ja kultuurikeskusena toimimisena. Südalinna kultuurikeskusesse tuleb lisaks raamatukogule ka kunstimuuseum, kaks teatri-kontserdisaali, väärtfilmikino jm.

Miks on raamatukogule vaja nii suurt pinda, kui raamatud võiksid olla hoidlas?  

Uues keskuses on tõepoolest kavas suurem osa raamatutest avariiulitele panna, et need oleksid lugejate käeulatuses. Selline suund, et raamatud on suures osas avariiulitel, on maailmas võetud juba vähemalt viimasel 20 aastal ja seda võib näha paljudes Tartule eeskujuks olevates raamatukogudes üle maailma. See annab lugejatele palju avastamisvõimalusi ja suurendab loetavate raamatute hulka. Samas on iseteenindus end tõestanud ka tööjõu kokkuhoiukohana. Linnaraamatukogu jaoks on uues keskuse planeeritud ca 7000 m2, mis on 1,6 korda rohkem kui praeguses raamatukogus. Lisaks rohkematele avariiulitele annab avaram pind ka võimaluse luua mugavaid ja eriilmelisi istumis- ja töökohti, mida praeguses raamatukogus on vähe.

Mis veel raamatukogus uutmoodi tuleb?

Raamatukogusse tulevad lisaks harrastajate tasemel heli- ja videostuudiod, meisterdamise toad jms. Selliseks on muutumas linnaraamatukogud kogu maailmas.

Miks on Tartule vaja veel ühte saali juurde?

Kultuurikeskuse suur saal ei dubleeri olemasolevaid saale, vaid loob uusi võimalusi. Uuringud näitavad, et Tartus on puudus suurematest nüüdisaegsetest saalidest ning see piirab mitmete ürituste korraldamist Tartus ja Lõuna-Eestis. Olemasolevad saalid on kas seotud konkreetse asutusega ja nende laiem kasutus on seetõttu piiratud, neis on keeruline eripalgelisi sündmusi korraldada, kuna need on algselt mõeldud muuks otstarbeks (nt kirikute saalid) või ei vasta kaasaegsetele nõuetele. Südalinna kultuurikeskuse saal peab olema universaalne ja sobima eri suurusega publikule ja erinevate sündmuste korraldamiseks.

Kõik planeeritav on ju ERMis olemas?

ERM on etnoloogilise suunaga kultuuriloomuuseum, mille uurimisvaldkonnad ja tegevused ei kattu ei Tartu Kunstimuuseumi ega Tartu Linnaraamatukoguga. ERMis on suurepärased ruumid sündmuste ja näituste jaoks, kuid see ei lahenda kuidagi linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi tänaseid ruumiprobleeme. Lisaks vajab kesklinn kvaliteetset avalikku ruumi (s.h siseruumide näol) ja südalinna kultuurikeskus pakub seda kvaliteedis, mida täna Tartus ei ole. Kõige rohkem külastatakse tulevases keskuses kindlasti raamatukogu ja selleks ERM-is täna võimalust pole. Tartu muuseumite külastuste statistika on kinnitanud, et ükski uus muuseum ei ole leidnud oma külastajaid olemasolevate arvelt, vaid lisandunud on uusi külastajaid ja kokkuvõttes on võitnud kõik.

Raamatuid ju enam ei loeta. Milleks seda hoonet ikka vaja on?

Raamatukogu külastajate hulk ei ole langevas trendis. Tartu inimesed laenutavad 1/3 Eesti rahvaraamatukogudest laenutatavatest raamatutest. Lisaks ei ole uus hoone vaid raamatute laenutamise koht nagu praegu, vaid see on ka kogukonnakeskus ja kooskäimiskoht, kus teha kõiki neid asju, mida ühes kaasaegses raamatukogus saab: süveneda vaiksel alal, vestelda suhtlusalal, puhata, lugeda, kirjutada, mõtiskleda eriilmelistel istumiskohtadel, lisaks peab saama katsetada midagi uut, mängida pilli, digida vanu perepilte, osaleda keelekohvikus, meisterdada, õmmelda, saada abi e-keskkondade avastamisel jne. Tänapäevane raamatukogu on meie kõigi ühine elutuba, avalik ruum, kus arutada olulistel teemadel. See on koht, kus kohtuvad erineva tausta ja vanusega inimesed – hinnanguvaba ruum meile kõigile.

Kui palju südalinna kultuurikeskuse ehitus maksma läheb?

Hetkel saame rääkida suurusjärkudest, mitte veel konkreetsetest summadest, sest täpne summa selgub ehitushanke korraldamise järel. Võrreldes 2020. aastaga, kui Tartu esitas Riigikogule taotluse südalinna kultuurikeskuse nimetamiseks riiklikult tähtsaks kultuuriehitiseks, on ehitus- ja projekteerimishinnad teinud pöörase hüppe. (Näide ehitushindade muutumisest: Maarjamõisa lasteaia rekonstrueerimise maksumus 2019. aastal oli 958 €/m2. Meelespea lasteaia rekonstrueerimine 2021. aastal maksis aga juba 2429 €/m2. Tõus oli 2,5 korda.) Hinnatõus on universaalne ja puudutab kõiki üle maailma. Praegu hinnatakse kultuurikeskuse kogumaksumuseks umbes 88,4 miljonit eurot (koos käibemaksuga). Lõplik maksumus selgub pärast ehitushanke korraldamist.

Nii suure hoone ehitamine läheb väga kalliks. Miks ei võiks ehitada kaks eraldi maja?

Kahe eraldi hoone ehitus läheb kallimaks kui ühe ehitus. Ühises hoones on võimalik jagada paljusid ruume – publiku alad, kohvik, garderoob, saal jpm, samuti hoida kokku tehniliste ja töö- ning abiruumide arvelt. Kaks eraldi hoonet tähendab, et mingid ruumid on topelt, samuti on vaja rohkem vedada kommunikatsioone. Kasvab ka keskkonna jalajälg, sest kütta on vaja suuremat pinda, soojustada suuremat välisperimeetrit ja ka ehitusalune pind (hoone, juurdepääsuteed jm välialad) on suurem.

Meil on ju olemas armsad vanad majad? Miks neid ära ei remondita?

Vanadesse majadesse päriselt funktsioneeriva, ligipääsetava ja kaasaegse keskkonna loomine on samuti väga kallis. Lisaks näitavad eelnevad analüüsid, et ruumist jääb seal ikkagi puudu. Vanad hooned leiavad endale kindlasti sobivad funktsioonid.

Kas me oleme ikka nii rikkad, et saame nii kallist ehitist lubada?

Me oleme rikkad oma kultuuri poolest, aga oleme nüüd piisavalt rikkad ka selleks, et sellist hoonet endale lubada. Tartu Linnaraamatukogu ja Tartu Kunstimuuseum on oodanud seda hoonet väga kaua, üle 20 aasta. Praegused tingimused ei ole Tartu ega tartlaste väärilised. Kindlasti ei jõuaks Tartu linn seda hoonet üksi ehitada, kuid võimalikuks saab see tänu riigi toetusele, mis moodustab hoone maksumusest suurema osa.

Südalinna kultuurikeskuse ehitamine on nii kallis. Kas nüüd jäävad teised investeeringud, näiteks koolid-lasteaiad kõik ootele?

Enamus südalinna kultuurikeskuse rajamise kuludest kaetakse Eesti Kultuurkapitali toetusest, kuid muidugi on ka Tartu linnal kanda oluline osa rahastusest. Kultuurikeskuse ehitamine ei ohusta teisi planeeritud investeeringuid ja seda jälgitakse eelarve planeerimisel hoolega. Ehitushindade väga suure tõusu tõttu (kohati u 2,5 korda) võtab haridusasutuste remont küll rohkem aega, aga kindlasti jätkame ka nende remondiga.

Kuidas tagada, et kultuurikeskuse ehitushind ei lähe kallimaks kui planeeritud?

Kultuurkapitaliga sõlmitud rahastamise kokkuleppes on seatud hinnalagi, millega tuleb arvestada. Samuti monitooritakse hinda kogu protsessi vältel ja vajadusel tehakse olulisi muudatusi. Nii eelarvestatakse pidevalt projekteerimise eri etappe, et kontrollida, kas püsime eelarves. Kui tarvis, saavad spetsialistid teha ettepanekuid, mida muuta, et kulud püsiks kokkulepitud raamides.

Ka südalinna kultuurikeskus vajab ülalpidamise kulusid. Kes selle kinni maksab?

Ka praeguseid hooneid tuleb üleval pidada ja vanade majade puhul võib see olla kohati kallimgi. Näiteks ehitatakse uus hoone võimalikult energiatõhus. Ka aitavad keskuse rendipinnad (toidukohad, kultuuriga sobiv ettevõtlus jms) hoone ülalpidamiskulusid tasandada, samuti teenib omatulu sündmuskeskus. Südalinna kultuurikeskuse majandusmudelit on nii ehitamise kui ka ülalpidamise kulude vaates pidevalt analüüsitud. Civitta AS koostatud majandusanalüüs (2022) näitab, et praeguse kontseptsiooni järgi suudab südalinna kultuurikeskus end ise ära majandada, sh ka regulaarsed vajalikud remondikulud kanda.

Millal südalinna kultuurikeskus valmis saab?  

Praegu (aastal 2024) käib hoone projekteerimine, millele kulub kaks aastat. Ehitamisega on plaanis alustada 2026. aastal ning hoone avame 2029. aastal.

Miks kogu protsess nii palju aega võtab?

Kuna tegemist on väga olulise ja suure investeeringuga, siis vajab see igakülgset kaalumist ja põhjalikku eeltööd. Oma aja võttis Riigikogu otsus nimetada südalinna kultuurikeskus riiklikult tähtsaks kultuuriehitiseks, rohked uuringud ja analüüsid, läbirääkimised Eesti Kultuurkapitaliga rahastustingimuste üle, rahvusvahelise arhitektuurivõistluse korraldamine. Praegu, aastal 2024 on käsil detailplaneeringu koostamine ja hoone projekteerimine, mis kestab kaks aastat. Järgneb ehitamine ja hoone sisustamine.

Miks ehitatakse südalinna kultuurikeskus just kesklinna parki?  

Kesklinna park on asukohaks valitud pikkade arutelude ja analüüside tulemusel ning on kinnitatud mitmes üldplaneeringus. Seal asuv kultuurikeskus toob kultuuri ja kunstid tagasi linnasüdamesse, mis praegu on pigem ärihoonete päralt. Uus keskus ühendab tervikuks nii vanalinna ja uuema keskuse kui ka südalinna ja Emajõe. Selline sümbolehitis vajab enda ümber ka avalikku väliruumi ja nii saab arhitektuurivõistluse kaudu anda uue hingamise ka hoonet ümbritsevale pargialale ning tuua sinna senisest mitmekesisemat haljastust ja tegevusi. Lisaks kuulub see maa linnale ja maa ostmiseks ei ole vaja lisainvesteeringut.

Kui suure osa pargist võtab südalinna kultuurikeskus enda alla?  

Üldplaneering lubab ehitada hoone kuni poolele pargialale, aga praeguse kava kohaselt võtab keskus vähem kui poole pargist.

Kui palju puid pargis maha võetakse?

Eesmärk on võimalikult palju väärtuslikku kõrghaljastust säilitada ning luua terviklikum ja elurikkam park ning mitmekesine avalik ruum, mida inimesed soovivad ja saavad aktiivselt kasutada. Detailplaneeringuga määratakse säilitatavad puud, arvestades dendroloogilist hinnangut. Eemaldatavad puud täpsustatakse projekteerimise käigus, muuhulgas tuleb leida lahendused kõrghaljastuse asendusistutuseks.

Tartu räägib rohepöördest ja kliimaeesmärkidest, aga samas ehitab parki hoone. Kas see pole silmakirjalik?

Kindlasti ei ole see silmakirjalik. Park ei kao ära, vaid see kujundatakse ümber ja muutub paremaks. Eesmärgiks on muuta kogu ala mitmekesisemaks ja ökoloogiliselt rikkamaks ning park linna rohuvõrgustikuga siduda. Kogu see tegevus peab silmas ka Tartu kliimaeesmärke, millest üks olulisemaid on kesklinna tihendamine ja autostumise vähendamine. Kui me ehitaksime kultuurikeskuse äärelinna, mida on tihti soovitatud, siis sunniksime linlasi veelgi rohkem autodega liikuma. Tartu üks suuremaid süsiniku jalajälje kasvu põhjustajaid on järjest kasvav autostumine.

Meeles tasub pidada ka seda, et see ala oli enne Teist maailmasõda hoonestatud. (1941. aasta juulis süttis keskpargi tuntuim hoone Kaubahoov seoses punaarmee pommitamisega. Kaubahoovi varemed lammutati sama aasta sügisel. 1941. aasta tulekahjust säilisid kolm kivimaja, mis aga põlesid 1944. augustis-septembris, kui Tartu oli jälle rindelinn. Kvartal tehti varemetest tühjaks aastatel 1945–1947. Loe lähemalt.)

Miks ei ehitata südalinna kultuurikeskust Magistri tänava parkla kohale?

See ei mahu sinna. Kümme aastat tagasi seda prooviti ja tulemuseks oli läbi kukkunud arhitektuurivõistlus. Juba ainuüksi rahvusvahelistele nõuetele vastav näitusesaal ning kõigile avatud raamatukogu lugemissaalid ning teenindusalad ei mahu sellele kinnistule ära. Suur osa tegevusest peaks endiselt jätkuma ajaloolistes hoonetes, mis ei ole selleks ette nähtud ega vasta kaasaegsetele vajadustele. Rääkimata sellest, et hoonesse ei mahuks seal korralik saal ja muud lisaväärtust loovad ruumid, mis on oluline osa kultuurikeskuse terviklikust lahendusest.

Miks ei ehitata südalinna kultuurikeskust sadamateatri kvartalisse, Holmi parki (Atlantise juurde) või ERMi juurde?

Sadamakvartalis ja Atlantise juures on tegemist eramaadega, millega omanikel on muud plaanid ja linnal ei ole võimalik sinna ehitada. Lisaks leiame, et parim asukoht on just südalinn, mis aitab siduda vanalinna ja uuema keskuse, linna ja jõe ühtseks tervikuks ja mis jääb inimeste liikumisteedele. Aastate jooksul erinevaid asukohti kaaludes on lõpptulemusena jõutud ikka samale tulemusele: selleks, et olla parim raamatukogu ja parim muuseum tartlastele ja Tartu külalistele, peab uus hoone olema võimalikult linna südames. Kui need tartlastele olulised kultuuriasutused viia äärelinna, jäävadki kesklinna peamiselt vaid kaubandus- ja büroopinnad. Kesklinn on koht, kus kultuurikeskusesse satutakse ka juhuslikult ja nii kasvab kasutajate arv oluliselt.

Kas võiks südalinna kultuurikeskus ehitada Vabaduse puiestee kohale?

Seda ei võimalda Tartu linna kehtiv üldplaneering ega muinsuskaitse eritingimused.  

Milline hakkab südalinna kultuurikeskus välja nägema?

2023. aastal korraldasid Tartu linn ja Eesti Arhitektide Liit rahvusvahelise arhitektuurivõistluse, mille eesmärk oli leida südalinna kultuurikeskuse hoone ja väliruumi rajamiseks parim arhitektuurilahendus, mis sobituks etteantud asukohta ja miljöösse ning looks terviku Emajõe-äärse linnaruumiga. Arhitektuurivõistluse võitjaks kuulutati töö "Paabel", mille autorid on 3+1 arhitektid ja Kino maastikuarhitektid. Rohkem infot arhitektuurivõistluse kohta.  

Miks südalinna kultuurikeskus nii suur tuleb?

Südalinna kultuurikeskus tuleb just sellises suuruses, mis on vajalik suurepäraseks keskuseks, kus erinevad kultuurivaldkonnad saavad ühiselt toimida ning kus on kvaliteetne tarbimisvaba avalik ruumi kõigile. Hoone suurus lähtub eelkõige raamatukogu ja kunstimuuseumi ruumivajadusest. Tartu linnaraamatukogu on suuruselt teine rahvaraamatukogu Eestis ja Tartu kunstimuuseum on Kumu järel suuruselt teine kunstimuuseum, mis saab oma kogudest eksponeerida hetkel vaid väikest osa. Lisaks on hoonesse kavandatud veel mitme otstarbega saal erinevate ürituste korraldamiseks ning rendipinnad, mis aitavad hoonet üleval pidada ja annavad veelgi põhjusi, miks südalinna kultuurikeskusesse tulla (nt söögikohad, väärtfilmikino, ERR-i stuudio jms). Küll on aga võrreldes algsete plaanidega hoone pindala juba vähendatud – näiteks näitasid analüüsid, et hoonesse ei ole vaja rajada täiendavaid galeriipindasid, kuna neid on Tartu linnas piisavalt. Samuti on analüüside põhjal vajadus parkimiskohtade järele väiksem kui algselt kavandati. Kõikide valminud uuringutega saab tutvuda südalinna kultuurikeskuse kodulehel.

Kas mänguväljak jääb alles?

Mänguvõimalused Keskpargis jäävad kindlasti alles ja muutuvad veel paremaks. Arhitektid on kavandamas praegusega võrreldes märksa suuremat mänguala. Oleme nendele andnud suunise, et mänguväljak peab olema vähemasti samaväärsete funktsioonidega nagu praegune väljak.

Milline on tulevikus Vabaduse pst?

Neli sõidurada praegusel Vabaduse puiesteel võisid sobida ammuste paraadide korraldamiseks, kuid mitte tänapäevase linnakeskkonna juurde. Tulevikus on Vabaduse pst kavas muuta rahustatud liiklusega tänavaks, kus mõlemas suunas jääb üks sõidurada, mõlemal pool sõiduteed on jalgrattateed, kaotatakse tänava ääres parkimine (säilivad peatumiskohad turismibussidele), lisatakse haljastust. Täpsem lahendus selgub projekteerimisel.  

Kas ajalooline Kauba tänav ehitatakse välja?

Ajalooline Kauba tänav taastatakse jalakäijate tänavana, mis on kultuurikeskuse võidutöös lahendatud mängutänavana. Täpsem lahendus selgub projekteerimise käigus.

Miks on vaja teha detailplaneeringut, kui on olemas üldplaneering ja võistlustöö?

Üldplaneering määrab, kuidas linnas maad kasutada, aga see ei ütle, mis kujuga või kus täpselt hoone asub või millised on liikluslahendused. Olulisemates asukohtades või suurema avaliku huviga objektide puhul, nagu südalinna kultuurikeskus, on nõutav detailplaneeringu koostamine. Kui üldplaneering annab põhimõttelisi suuniseid, siis detailplaneering on otsekui raamistik, mille sisse maja peab ära mahtuma. Detailplaneering täpsustab üldplaneeringut ja on kõigile avatud avalik protsess. Arhitektuurivõistlus on planeeringulahenduse aluseks ehk detailplaneering järgib võidutöö väliruumi ja hoone kujundamise ettepanekuid.

Kas kultuurikeskusesse tuleb ka parkimismaja?

Südalinna kultuurikeskus jääb paljude inimeste igapäevasele teele ja siia saab mugavalt tulla kas jalgsi, ratta või ühistranspordiga ning selle kõigega tuleb keskust kavandades ka arvestada. Samuti vajab kultuurikeskus juurdepääsu erinevate sõidukitega (autod, kaubikud, bussid, taksod) ja mugavaid parkimiskohti invasõidukitele, jalgratastele ja lapsevankritele. Analüüsiti ka autode parkimisvajadust, pidades silmas kogu Tartu kesklinna parkimisteemat tervikuna, ja leiti, et hoone all võiks olla parkimisvõimalus umbes 200 autole. Täpne parkla suurus ja paiknemine selgub projekteerimise käigus.  

Miks sinna on nii palju parkimiskohti planeeritud?

Parkimiskohti planeerides vaadatakse kogu kesklinna parkimisteemat tervikuna. Maa-alused parkimiskohad võimaldavad tänavatelt parkimist ära viia. Nii on hetkel kavas Vabaduse puiestee äärest parkimine ära kaotada, küll jääb võimalus peatumiseks nt turismibussidel või taksodel. Parkimiskorrust planeerides on silmas peetud ka maja teenindavat transporti.

Kas turuhoone kõrvalt kaob parkimine ära? Kuidas muidu nende kartulikottidega jõuab liikuda?  

Parkimisvõimalused turuhoone juures jäävad alles, kuid parkimiskohtade arv ja paigutus võib tulevikus muutuda, sest kavas on luua Uueturu tänavalt jalakäijatele mugav ja turvaline otsepääs Emajõe äärde.

Miks on hoonesse nii palju rendipindasid planeeritud?

Rendipindade osakaal moodustab tegelikult väikese osa kogu hoone mahust ja need on vajalikud hoone üleval pidamiseks. Lisaks näitab muu maailma praktika, et teatud hulk selliseid ruume lisab hoone kasutusele paindlikkust ning need võivad osutuda vajalikuks ka kaugemas tulevikus, kui võib tekkida vajadus täiendavate ruumide järele kas raamatukogu või kunstimuuseumi jaoks.

Mis sinna rendipindadele siis tuleb?

Välja renditakse ruumid toidukohtadele ja kultuuriga seotud ettevõtetele. Rendiruumide osas korraldatakse konkursid. Eesmärk on leida hoonesse sellised rentnikud, kes sobivad hoone üldise kontseptsiooniga ja annavad täiendava põhjuse sinna minna (nt söögikohad, raamatu- või kunstipood vmt). Täpsemalt selguvad need üürnikud suures enamuses 2025. aasta jooksul.

Kultuurikeskusesse on planeeritud ka kaks toitlustuskohta, kas see tähendab, et jõeäärsed kohvikud kaovad ära?

Kindlasti mitte. Praegused lepingud kohvikute pidajatega on sõlmitud 10 aastaks ehk kuni 2031. aastani. Ka detailplaneering näeb ette väikesi (ja ajutisi) toitlustuskohti jõe ääres.

Miks linn tegeleb erasektori teemadega - kino, toidukohad, sündmuskeskus?

Just kombinatsioon kõigist planeeritavatest funktsioonidest (raamatukogu, kunstimuuseum, sündmuskeskus (saalid), väärtfilmikino jm) teeb sellest hoonest riiklikult tähtsa kultuuriehitise. Ilma lisanduvate funktsioonideta oleks see lihtsalt raamatukogu ja kunstimuuseumi ühishoone. Ka riigipoolne toetus näeb ette sellist terviklikult kureeritud mitmekesisest kultuurikeskust. Kindlasti ei hakka linn ise opereerima ei kino ega toidukohti, vaid neile tulevad operaatori leidmiseks konkursid. Lisaks aitab renditulu hoonet ka üleval pidada.

Kas hoonesse tuleb ka varjumiskoht?

Südalinna kultuurikeskusesse nähakse tõepoolest maa-alusele korrusele ette varjumiskoht. Muul ajal ei seisaks need ruumid muidugi tühjana, neil oleks hoones täita oma kindel funktsioon, kuid neid peaks saama hädaolukorras kiiresti kasutusele võtta.

Kas linlased said ka kaasa rääkida?

Südalinna kultuurikeskuse ümber on aastate jooksul toimunud aktiivne debatt, kus peamiselt on kõne all olnud hoone asukoht. Arutelud on toimunud nii kesklinna üldplaneeringu (2015–2016) kui ka linna üldplaneeringute koostamise käigus (viimane neist aastatel 2020–2021). Diskussioonid on olnud avalikud ja väga aktiivsed, kõigil linlastel on võimalus olnud neist osa võtta.  

Vähem on räägitud kultuurikeskuse sisust. Seetõttu toimusid 2022. aasta kevadel ideekorje ja kaks avalikku arutelu. Ideekorjes keskenduti linlaste unistuste kaardistamisele. Selles osales 190 inimest, kes pakkus üle 1000 erineva mõtte ja ettepaneku. Vastused olid äärmiselt üksikasjalikud, mis näitas, et kaasarääkimise ja osalemise soov oli suur. Avalikel aruteludel keskenduti liikuvuse ja parkimise ning parkide ja elurikkuse teemadele. Ideekorje ja arutelude tulemused leidsid erinevate uuringute ja analüüside kõrval oma koha rahvusvahelise arhitektuurivõistluse tingimustes. Kokkuvõte.

Kaasa rääkimise võimalused on ka südalinna kultuurikeskuse ja lähiala detailplaneeringu protsessis 2024. aasta jooksul. Avalikud väljapanekud ja arutelud toimuvad nii eskiislahenduse kui ka põhilahenduse ajal. Rohkem infot leiab siit.

Miks linlaste arvamust ei ole arvestatud asukohta valides?

Kultuurikeskuse asukoha üle on toimunud aktiivsed debatid mitme üldplaneeringu koostamise ajal. Välja valitud asukoha osas on kõlanud nii poolt- kui ka vastuhääli. Paljudel juhtudel on välja pakutud asukohti, mis ei kuulu linnale ja kuhu kultuurikeskust rajada ei saa (nt Atlantise juures, sadamakvartal). Kõiki asjaolusid kaaludes on jõutud tulemusele: selleks et olla parim raamatukogu ja parim muuseum tartlastele ja Tartu külalistele, peab uus hoone olema südalinnas. Sellise otsuse juures peab korraga arvestama väga paljusid erinevaid tegureid (maaomand, ligipääsetavus, vaba maa suurus, linna strateegilised arengusuunad jms) ning kaaluma nii plusse kui ka miinuseid.

Milliseid uuringuid on kultuurikeskuse rajamiseks tehtud?

Valminud on järgmised uuringud: parkimisvajaduste uuring (Liikuvusagentuur), muinsuskaitse eritingimused (ArtesTerrae), südalinna kultuurikeskuse näitusepindade uuringuraport (Maarin Ektermann, Hanna-Liis Kont, Eesti Kunstiakadeemia), kontserdikorraldajate tagasiside (LiveMusicEstonia), kultuuriüritusteks kasutatavate saalide analüüs (HeilVälConsulting), südalinna kultuurikeskuse ärimudel ja tasuvusanalüüs (BDA Consulting ja Civitta), puittaimestiku hinnang (Sulev Järve Puudehooldus), geodeetiline mõõdistus (Raxoest) ja fotogrammeetria, Tartu kesklinna pargi roheuuring (NordicBotanical, Tartu Ülikool), toitlustusteenuste võimaluste ja vajaduste uuring (Civitta), madalsüsinikehitus ja energiatõhususe hindamine (Tallinna Tehnikaülikool), puitarhitektuuri uuring (Eesti Kunstiakadeemia puitarhitektuuri kompetentsikeskus), arheoloogilised eeluuringud (Muinsuskaitseamet). Uuringud on leitavad südalinna kultuurikeskuse kodulehelt.

Kes on koostanud kultuurikeskuse ruumiprogrammi? See on nii suur hoone, selleks on vaja pädevust?

Ruumiprogrammi otsused toetuvad paljudele uuringutele ja analüüsidele, rahvusvahelistele kogemustele ning erialaspetsialistide teadmistele. Seda on koostanud suur ja mitmekesine, eri valdkondade esindajatest meeskond mitme aasta jooksul, loomulikult koostöös raamatukogu ja kunstimuuseumi esindajatega.

Kes uut hoonet haldama hakkab?

Kavas on moodustada sihtasutus, kes tegeleb nii hoone tehniliste haldusküsimuste kui sisulise kureerimisega (ürituste korraldamine, ruumide üürimine, riigisisene ja rahvusvaheline turundus).

On räägitud, et raamatukogu hoidla jääb vanasse majja, kas see on nii?

Algselt oli see üks võimalus, kuid täpsemalt analüüsides leiti, et eraldi raamatuhoidla jaoks ei ole vajadust. Väike hoidla tuleb kultuurikeskusesse, aga suurem osa raamatuid läheb avariiulitele.

Kus hakatakse hoidma kunstimuuseumi kunstikogu?

Kunstikogu on praegu Raadil ERM-i hoidlates ning jääb sinna ka edaspidi. Tulevikus on riigil kavas ehitada Lõuna-Eesti muuseumite pärandihoidla, kus leiab koha ka Tartu kunstimuuseumi kunstikogu.

Mis saab praegustest raamatukogu ja kunstimuuseumi majadest?

Neid otsuseid, kas jätta majad linnale või panna müüki, ei ole veel tehtud. Vanad majad on üks võimalus Tartu osalust südalinna kultuurikeskuse ehitamisse katta, kuid tuleb hoolega planeerida, millised funktsioonid südalinnas asuvatesse majadesse sobivad.

Kust tuleb nimi Süku ja kas see jääbki kultuurikeskuse nimeks?

Süku on lühend nimetusest südalinna kultuurikeskus. See sündis suupärase variandina nende inimeste seas, kes projektiga iga päev töötavad. Alates 2020. aasta kevadest hakkas see tasapisi ka avalikkusesse jõudma ja laiemalt levima. Kuigi linnavalitsus ei ole soovinud seda kunagi nimena kinnistada, on džinni teadupärast keeruline pudelisse tagasi pista. Parima nime leidmiseks on plaanis korraldada avalik nimekonkurss.