Teksti suurus

Reavahe

Kontrastsus

Placeholder Placeholder
Background image
14°

Tartuff näitab Helle Karise mälestuseks „Nukitsameest”

PÖFFi pressiteade

"Metsluikede" võtetelt: Helle Karis (paremal) juhendab Liina Orlovat. Foto: Erakogu

8. juuni / PÖFFi armastusfilmide festival Tartuff pühendab Helle Karisele filmi „Nukitsamees” eriseansi.

„Nukitsamees” saab tänavu 40-aastaseks. Augustis toimuv Tartuff pidi seda tähistama piduliku linastusega. Nüüd tuleb sellest mälestusseanss, sest filmi režissöör Helle Karis lahkus meie seast laupäeva õhtul.

„Helle Karis, head teed! Näitasime PÖFFi raames mitmeid kordi Sinu filme ja tähistasime juubeleid. Need korrad lähendasid ja on tänaseni erksalt meeles. Väga täpselt mäletasid igat oma filmi ja nende tegemise võlu ja valu. Neid lugusid oli alati huvitav kuulda. Sa oli kompromissitu, alati aus ja otsekohene, aga ka hästi soe ja südamlik – oli suur au Sind tunda. Veel kuu aga tagasi ütlesid Sa, et mine tea, kas keegi näitab veel Su filme… Usu, neid näidatakse veel kaua! Head taevast filmitegemist, Helle! Jääme Sind igatsema!” kirjutas režissööri lahkumise puhul PÖFFi noorte- ja lastefilmide festivali Just Film juht Mikk Granström.

PÖFFi juht Tiina Lokk nimetab Helle Karist üheks vähestest Eesti filmitegijatest, kellel polnud kunagi puudus originaalsetest ideedest, olgu tegemist dokumentaal- või mängufilmidega. „Ta oli aga oma ideedega enamasti ajast ees, sellega konfliktis. Tema ägedad ja väga visuaalsed ideed jäid alatihti igasuguste komisjonide kabinettidesse kinni, sest ei usutud, et neid on võimalik teostada. Sageli olidki need lavastuslikult väga keerulised ja nõudsid visuaalseid efekte, mis eriti 1990ndatel olid Eesti filmitööstuses olematud. Helle aga kompromisse ei tunnistanud, ei sisus ega teostuses. Kui mängufilmi teha ei antud, kolis ta ümber dokumentalistikasse. Vaist aitas tal oma aja vaimuelu äärealadelt leida tohutult põnevaid inimesi, keda portreteerida, olgu nendeks Vigala Sass, astrofüüsik Jaan Einasto, eeposte tõlkija Rein Sepp või meie arstid, kellest ta tegi terve sarja „Contra mortem”. Aga ka siin oli ta teekond okkaline: ta ei tunnistanud teledokumentalistlikku suunda, mis võttis võimust 1990ndate Eesti dokumentalistikas ja on sealt raske kaduma veel tänagi. Helle eiras rääkivaid pead, ta otsis kujundeid meid ümbritsevast keskkonnast, mängis assotsiatsioonidele… Need, kes toona filme vastu võtsid, küsisid sageli: mis see on? Rääkimata oskusest lugeda stsenaariumeid, mis Hellel olid juba eos väga visuaalsed. Ka tema 1990ndatel asutatud ja filmiõppele keskenduv stuudio Oriest oli uuenduslik, mitte niivõrd professionaalseid oskusi, vaid isiksuse vaimset arengut väärtustav.

Eesti filmile andis see stuudio Jaak Kilmi, Anu Veermäe-Kaldre, Kaido Veermäe, Aina Järvise, Peter Murdmaa ja ehk seda polegi nii vähe, arvestades, et kursused olid väikesed ja tegutseda sai see vaid mõned aastad. Aga juba siis tahtis Helle teha internetiõpet....!
Uue ajaga ta ei kohanenudki – oli üksik hunt. Ta ei tahtnud, et tema filme produtseeriksid talle vaimult võõrad inimesed, ta oli puhas autorifilmi esindaja: ise kirjutan, ise lavastan, ise toodan, ise monteerin ja kui vaja, siis ka filmin. Aastatega jäi üha vähemaks inimesi, keda ta usaldas, kellega klappis ja lõpuks oligi tema põhiline partner ja filmide kaasautor vaid tema poeg Peter Murdmaa, sest uus aeg süvenemist ei oodanudki: Helle oli aga äärmiselt põhjalik, kange karakteriga, kompromissitu. Tallinnfilmi ajal pidi ta ennast pidevalt tõestama ja võitlema, nagu Leida Laiuski – filmitegijate maailm oli ju meeste maailm. Kahjuks ei antud talle pärast „Metsluiki” – parimas loomeeas – enam võimalust mängufilmi teha, ta tõrjuti eemale, ei võetud tõsiselt. Film aga oli tema jaoks tähtsam ja suurem kui elu ise. Kõik see ei jätnud mõju avaldamata tema niigi keerulisele iseloomule. Ta võis olla väga terav, paiguti ehk isegi paranoiline, aga ma ei väsi kordamast, et karmi oleku taga oli hea süda. Kui me temaga 1980ndate alguses stuudios Tallinnfilm tutvusime, kohe pärast „Nukitsameest”, oli ta unistusi ja ideid täis tohutult elurõõmus, naerulõkendav, särasilmne noor naine, kes arvas, et teda ootab teguderohke tulevik… elul on aga sageli meiega omad plaanid. Helle oli kuni lõpuni inimene, kes head sõna kuuldes oli võimeline andma endast kõik ja enamgi veel. Tugev, elujaatav naine ja inimene, kes vaatamata sellele, et elu kohtles teda karmilt, rääkis kuni lõpuni säravate silmadega oma uutest filmiideedest,” meenutab Helle Karist Tiina Lokk.

Helle Karise populaarseim film „Nukitsamees” esilinastus 28. detsembril 1981. aastal. Tema muusikalised muinasjutufilmid – „Nukitsamees", „Karoliine hõbelõng” ja „Metsluiged” – on Eesti filmiloos ainulaadsed. „Mulle meeldib muinasjutt kui žanr: kõik üleliigne on kõrvale jäetud, mängitakse puhastes värvides ja põhikategooriates,” on Karis ise rääkinud, nagu sedagi, et muinasjuttudes on kontsentreeritult olemas kõik eluks vajalik – suur inimlik tõde.

PÖFFi armastusfilmide festival Tartuff leiab tänavu aset 2.–7. augustini.

 

Viimati muudetud 08.06.2021