Tartu asend
Tartu asub täpselt poolel teel Eesti kahe suurema järve, Võrtsjärve ja Peipsi vahel. Neid järvi ühendab üks Eesti suuremaid jõgesid, 100 km pikkune Emajõgi, mille nimigi viitab selle jõe tähtsusele eestlaste jaoks. Jõe keskjooksul, kus asub Tartu linn, on ka ainus looduslikult soodne ülepääs Emajõest – nimelt siin ulatuvad moreenpinnasest kaldad üksteisele küllalt lähedale, kuna mujal voolab Emajõgi laiade soostunud luhtade ja suurte soode vahel.
Nii pole ka ime, et just siia, maa- ja veetee risti on tekkinud Lõuna-Eesti üks tähtsamaid keskusi, mida tunneme Tartuna.
Tartu linna algus
Inimasustuse esimesed jäljed Tartu linna piires ulatuvad tagasi kiviaega: Ihastest on leitud inimeste elupaik, mida kasutati juba kümme tuhat aastat tagasi.
Eestlaste muinaslinnus rajati Emajõe paremkalda neemikule, mida tänapäeval tunneme Toomemäena. Esimesed kirjalikud teated sellest pärinevad aastast 1030, kui Vene vägi Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa juhtimisel eestlaste linnuse hävitas. See on üldse vanim kirjalik teade mis tahes Eesti asula kohta, niisiis hoiab Tartu selles arvestuses esikohta. 1061. aastaks olid aga kiievlased maalt välja tõrjutud ning eestlaste linnus püsis siin edasi kuni 13. sajandini.
13. sajandi alguses toimunud Eesti maa ristiusustamise käigus, mida eestlaste ajaloopärimuses tuntakse muistse vabadusvõitlusena, etendas Tartu suurt strateegilist rolli. Tartu ehk Tarbatu linnus õnnestus saksa ordu- ja piiskopiväel vallutada alles aastal 1224 ja nii oli Tartu viimaseks paigaks Eesti mandriosas, kuhu saksa usk jõudis. 1224. aasta lahing oli verine: toonase krooniku, Läti Henriku andmetel tapeti lahingus 1200 linnuses olnud inimest.
Tartu keskajal
Sellest aastast alates saame rääkida Tartu piiskopkonnast ja ajaloolise keskaegse linna arenemisest siin. Ehitati esimesed kivihooned, teiste hulgas tänaseni nähtavad Jaani kirik ning Toomkirik, linn ümbritseti kivist linnamüüriga, mille katkeid samuti tänapäeval all-linnas Laia tänava kandis näha saab. Jaani kirik all-linnas on üldse üks Eesti olulisemaid arhitektuurilisi huviväärsusi, eriti seal leiduvate arvukate terrakotaskulptuuride pärast. Toomkirik jäi aga hilisema reformatsiooni tuules varemetesse, tornide kõrgemad kiviosad lammutati ning varemete kooriossa ehitati 19. sajandi alguses ülikooli raamatukogu, praegu tegutseb neis ruumes Tartu Ülikooli muuseum.
Juba 13. sajandist kuulus Tartu tähtsa kaubalinnana keskaegsesse linnade liitu – Hansa Liitu.
Keskaegne linn ja kogu keskaegne Vana-Liivimaa leidis oma lõpu 16. sajandil vallandunud Liivi sõja käigus. Juba sõja alguses, 1558. aastal, vallutavad Vene väed Tartu. Elanikud küüditatakse Venemaale, Tartu jääb venelaste kätte kuni 1582. aastani, kui vastavalt Jam-Zapolski vaherahule läheb Lõuna-Eesti Poola võimu alla. 1583. aastal asutasid poolakad Tartusse jesuiitide gümnaasiumi, mille rolli hilisema ülikooli asutamisel ei saa alahinnata. Poola ajast pärineb ka Tartu linna valge-punane lipp; lipu keskel on linna vapp koos linna kaitsepühakute atribuutidega: Pauluse mõõga ja Peetruse võtmega.
Rootsi-aegne Tartu
Rootsi-Poola sõdades 17. sajandi alguses käib linn korduvalt käest kätte, kuni 1625. aastal kindlustus Lõuna-Eestis ja ka Tartus Rootsi kuningriigi võim. Seda aega 17. sajandil nimetatakse sageli vanaks heaks Rootsi ajaks. Ja Tartule ja linna tulevikule mõeldes õigustab see nimi end hästi. 1631. aastal asutati siin esimene trükikoda ja mis veelgi tähtsam – 1632. aastal kirjutas toonane Rootsi kuningas Gustav II Adolf alla Tartu ülikooli asutamise aktile. Sellest ajast sai Tartust ülikoolilinn – tiitel, mis iseloomustab Tartut kõige tähtsama kriteeriumina tänapäevani. Kuningas Gustav Adolfi mälestussammas asub praegu ülikooli peahoone taga, Toomemäel on aga ülikooli esimese kantsleri ja ülikooli töö tegeliku käivitaja Johan Skytte mälestusmärk.
Tsaariaegne Tartu
1700. aastal puhkes Rootsi ja Venemaa vahel suur Põhjasõda, mis tõi ränki kannatusi nii Tartule kui kogu Eestile. Ülikooli tegevus oli juba 1699. aastal pagendatud sõjahirmus Pärnusse. Venemaa isevalitseja Peeter I väed vallutasid Tartu 1704. aastal ja linn jäi koos muu Eestiga Venemaa valdusse kuni Eesti Vabadussõjani 1918–1920. Veneaegsed vintsutused algasid aga üsna kohe. 1708. aastal küüditati peaaegu kogu linna elanikkond Venemaale, linn rüüstati ja põletati maha. „Oh, ma vaene Tartu linn...“, luuletas Käsu Hans Puhjas, 25 km kaugusel Tartust, kust suurpõleng oli hästi näha.
Tasapisi tõusis linn siiski tuhast, kuid 1775. aastal süttis linnas taas suur tulekahju, milles hävis kogu hoonestus, säilisid vaid mõned majad ja müürid Laia ja Jaani tänava piirkonnas. Peaaegu kõik hooned, mida linnas praegu näeme, on pärit hilisemast ajast. Linna asuti kohe pärast 1775. aasta suurpõlengut taas üles ehitama, tehes seda toona valdavas klassitsistlikus stiilis ja seetõttu ongi Tartu Eesti klassitsistliku arhitektuuri musternäidis. 1789. aastal valmis raekoda, 1784. aastal Kivisild – üks Tartu sümboleid, mille Punaarmee 1941. aastal õhku lasi.
Tasapisi tõusis linn siiski tuhast, kuid 1775. aastal süttis linnas taas suur tulekahju, milles hävis kogu hoonestus, säilisid vaid mõned majad ja müürid Laia ja Jaani tänava piirkonnas. Peaaegu kõik hooned, mida linnas praegu näeme, on pärit hilisemast ajast.
Linna asuti kohe pärast 1775. aasta suurpõlengut taas üles ehitama, tehes seda toona valdavas klassitsistlikus stiilis ja seetõttu ongi Tartu Eesti klassitsistliku arhitektuuri musternäidis. 1789. aastal valmis raekoda, 1784. aastal Kivisild – üks Tartu sümboleid, mille Punaarmee 1941. aastal õhku lasi.
Ülikoolilinn Tartu
Eriliselt mõjutab Tartu linna väljanägemist 1802. aastal Vene keisri Aleksander I ajal taas tegevust alustanud ülikool. Ülikooli toonase arhitekti Johann Wilhelm Krause projekti järgi kujundati linna keskele kaasaegne ülikooli hoonestu, mille seas on ülikooli peahoone – kaheldamatult Eesti klassitsismi absoluutne tipp.
Samuti kerkis mitmeid teisi tähelepanuväärseid hooneid – tähetorn, anatoomikum, samuti ülikooli kliinikud Toomemäel jm. Need majad on kesklinnas säilinud tänapäevani. Ühes toonases kliinikuhoones töötab praegu Eesti Vabariigi kõrgeim kohus – riigikohus. Toomemäest kujundati esinduslik park, seda parki ilmestav Inglisild ongi pühendatud taastatud ülikooli esimesele rektorile Georges Frédéric Parrot’le. Teine sild samas, Kuradisild (avatud 1913), meenutab aga keiser Aleksander I-t.
Eesti rahvuslik ärkamine Tartus
19. sajandi keskpaigast asub Tartusse üha rohkem eestlasi, sealhulgas ka ülikooli, Tartust kujuneb eesti vaimuelu keskus. Näiteks: 1842. aastal valmib eestlaste kogudusele Tartu Maarja kirik, 1864. aastal hakkab Tartus ilmuma ajaleht Eesti Postimees, 1865. aastal asutatakse Vanemuise Selts, 1869. aastal toimub Tartus esimene Eesti üldlaulupidu, 1870. aastal asutatakse Eesti Üliõpilaste Selts ja Tartu Eesti Põllumeeste Selts.
1876. aastal saab Tartu raudteeühenduse Tapa ja sealtkaudu Tallinna ja Peterburiga, 1887. aastal avatakse Tartu-Valga ja 1931. aastal Tartu-Petseri raudteeliin.
Keiser Aleksander III valitsusajal süveneb venestamine. 1889. aastal asendatakse senine saksa õppekeel ülikoolis vene keelega, peahoonet hakkavad „ehtima“ õigeusu sibulakuplid jne. Õnneks on see kõik minevik.
Tartu 20. sajandil
20. sajandi alguses eestistub Tartu veelgi enam, linnaga liidetakse näiteks Karlova alev jm, jätkub ka eesti kultuuri võidukäik: 1906. aastal avatakse Vanemuise teatri uus hoone, samal aastal asutatakse maailma esimene eestikeelne keskkool (praegune Miina Härma gümnaasium). 1909. aastal luuakse Eesti Rahva Muuseum. Tartus töötavad ka olulised Eesti majandusettevõtted, nagu telefonivabrik jm.
Esimesele maailmasõjale järgnes Eesti Vabariigile rahvusvahelise tunnustuse toonud Eesti Vabadussõda, mille lõpetab 2. veebruaril 1920 Nõukogude Venemaa ja Eesti vahel Tartus sõlmitud Tartu rahu. Veel sõja ajal, 1. detsembril 1919 oli ülikool avanud uksed eestikeelse Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolina. Tartu kinnistab oma koha Eesti teaduse ja akadeemilise elu keskusena.
1920. aastal sõlmitakse Tartus veel teinegi rahvusvaheline rahu, kui 14. oktoobril allkirjastatakse rahuleping Soome ja Nõukogude Venemaa vahel.
Teise maailmasõja ajal annekteerib 1940. aastal Eesti ala Nõukogude Liit. 1941. aasta sõjasuvel, alates 9. juulist seisab Saksa-NSV Liidu rinne Emajõel kolm nädalat ning linn saab tohutuid purustusi. Samasugust hävingut toovad Tartule kaasa ka 1944. aasta lahingud. Muu hulgas põleb maha suur osa kesklinnast, varemete asemele luuakse nõukogude ajal suured rohealad.
Tänapäeva Tartu
Aastakümneid hiljem on mitu neist aladest taas täis ehitatud. Veel üks sõjas purustatud kvartal on nüüd kavas hoonestada, sest riiklikult tähtsa kultuuriehitisena kavandatakse Tartu südalinna kultuurikeskust Siuru, kus leiavad ruumid nii Tartu Linnaraamatukogu kui ka Eesti üks esinduslikumaid kunstimuuseume, Tartu Kunstimuuseum.
Nõukogude ajal oli Tartu ka sõjaliselt tähtis linn, kuna Tartu serval Raadil paiknes hiiglaslik strateegiliste pommitajate lennuväli. Seetõttu oli Tartu kuni 1990. aastate alguseni välismaalastele suletud linn, mis pärssis oluliselt linna arengut, sh ülikooli rahvusvahelist koostööd.
Praegu on Eesti suuruselt teine linn Tartu aga õitsev, akadeemiline, heade mõtete linn, kus elab ligikaudu 100 000 inimest. Ülejõel on näha ka Mare Mikofi 1977. aastal loodud monument, mis tähistab 100 000. tartlase sündi.
Üle Tartu lehvib Tartu vaim.
Koostas Toomas Kiho
Skulptor ja Tartu Tähe kavaler Endel Taniloo (1935-2019) kinkis Tartu linnale oma Tartu-teemalise postkaardikogu, mida on võimalik siin lehel vaadata.
