Miljööväärtuslikud alad ja üksikobjektid

Miljööväärtuslike alade loomise eesmärk on olnud säilitada ajalooline linnakeskkond ja väärtuslikud hooned. Muu hulgas soovime kaitsta Tartu ehitusajaloolise väärtusega hooneid, planeeringut, tänavavõrku, haljastust ja vaateid.  

Tartus on  

• 10 miljööväärtuslikku ala,  
• kuus miljööväärtuslikku üksikobjekti,  
• üks arheoloogiline miljööpiirkond ja  
• üks arheoloogiline üksikobjekt. 

Tutvu miljööväärtuslike aladega Tartu üldplaneeringu kaardirakenduses.Link avaneb uuel vahelehel 

Tutvu ka hoonete ajalooga Ajaloolise Tartu rakenduses.Link avaneb uuel vahelehel

Tartu linna muinsuskaitseobjektide ja miljööväärtustega tegelevad Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistuse töötajad.

Muinsuskaitse ja miljööväärtuslike objektide kontaktisikute kaardirakendusestLink avaneb uuel vahelehel saab aadressi alusel vaadata, milline töötaja on millise kultuuriväärtuse korral kontaktisik:

1. sisesta aadressiotsingu reale oma hoone aadress ja  
2. vajuta luubikujulist otsimise märki, 
3. seejärel näed kontaktisiku andmeid. 

Filosoofi tänava miljööväärtusega hoonestusala iseloomustav majatüüp on kahekorruseline rõhtlaudisega puitmaja. Mitmel majal on esifassaadi aknaalune pind kaetud püstlaudisega. Levinuim on viilkatus, mille kalle on 30‒40 kraadi. 

Ajalooliselt oli piirkonnale iseloomulik tänavaäärne kõrge plank või lippaed (1,5–2 m).

Tänava teisel küljel asuvad põhiliselt kahekorruselised väikeste üürikorteritega majad, kus on kümmekond kööktuba või kahetoalist (kööktuba ja tuba) korterit. Üksikutes majades olid suuremad korterid, kus lisaks köögile oli kaks kuni neli tuba. 

Raudteepoolse tänavakülje majad on ehitatud esmajoones 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku, põhiosas 1902. aastal.  

Piirkonna erandlikud hooned on tapamaja direktori villa aadressil Kastani 183 ning tänava lõpus 1930. aastatel ehitatud majad number 169, 171 ja 173. Kastani tänava selles osas elasid üldiselt vaesemad inimesed, neist enamik eestlased. 

Tänava kesklinnapoolsel küljel on kõiki krunte kvartali sügavuses kärbitud. Ka teisel tänavaküljel on krunte väiksemateks osadeks jaotatud, kuid suur osa krunte on säilinud algsel kujul.  

Alale on iseloomulik majade paiknemine tänavajoonel ja tänavaäärse maja taga asuvad hoovimajad. Abihooned paiknevad kas mõne meetri kaugusel maja taga paralleelselt tänavaga või kinnistu piiril. 

Piirkonda iseloomustavad ühe- ja kahekorruselised rõhtlaudisega puithooned. Iseloomulik on viilkatus, mis ühekorruselistel majadel on 40‒45 kraadi ja kahekorruselistel majadel 30‒40 kraadi. 

Ajalooliselt oli piirkonnale iseloomulik tänavaäärne kõrge plank või lippaed (1,5–2 m).

19. sajandi algul rajati uued tänavad: Herne, Kartuli, Marja ja täispikkuses Meloni tänav. Kõigepealt ehitati hooned Meloni tänavale, Herne tänava lõppu ja Kartuli tänavale, seejärel Herne tänava algusesse ning viimaks Marja tänavale. Allika tänaval säilinud vanemad hooned pärinevad 20. sajandi esimesest kümnendist. 

19. sajandi esimese poole hoonestusele on iseloomulikud ühe täiskorrusega majad, mis paiknevad tänava suhtes nii esi- kui ka otsafassaadiga. Neil on rõhtlaudis, kõrge viilkatus ja võrdlemisi väiksed aknad.  

Alates 19. sajandi teisest poolest kuni 1920. aastate keskpaigani püstitati Supilinnas lisaks ühekorruselistele majadele palju kahekorruselisi, keskse trepikojaga, kõrge või keskmise viilkatusega üürimaju. Sellise hoonestusviisi kõige ühtlasem näide on Lepiku tänava majad. 

1920. aastate teisest poolest alates hakati ehitama modernistlikke, nn Tähtvere funktsionalismi stiilis kahekorruselisi, madala kelpkatusega krohvitud korterelamuid. Oma sõnumilt ja vormikeelelt eristuvad need selgelt eelnenud ehitustraditsioonist. Sellise stiiliga elamud paiknevad enamasti üksikult traditsioonilise hoonestuse vahel, erand on Tähtvere tänava algus. 

19. sajandi ühekorruselise hoonestusega haakuvad hästi hilisemad, peamiselt kuni 1950. aastate lõpuni ehitatud ühekordsed rõhtlaudise ja viilkatusega puiteramud. See on lihtne, põhjamaine, väikse mahuga hoonetüüp, mis on tihti paigutatud kas eesaia taha või krundi keskele. 

Alates 1960. aastatest levima hakanud krohvitud või silikaatviimistlusega eramutel on erinevalt eelnenud kümnendini rajatud eramajadest modernistlikke detaile: väike katusekalle, rõhtaknad ja väike ümaraken sissepääsu juures. 

Iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis on Supilinna ehitatud võrdlemisi vähe.  

Üldisi suundumusi esile tuues võib hoonestuse poolest lugeda Supilinna esindustänavateks Herne ja Kroonuaia tänava, kus on suures osas säilinud ajalooline hoonestusstiil. 

Supilinna materiaalsed väärtused on järgmised: 

• hästi säilinud ja omanäoline ajalooline puitlinnaosa, mis on Eesti linnadesainulaadne;  
• lihtsa ja tagasihoidliku kujundusega keskkond ilma liigsete toretsevate detailideta; 
• eelmodernistlik algupärane hoonestus ehedal kujul;  
• krundistruktuur koos säilinud ajalooliste krundipiiridega;  
• tänavakoridorid koos tänavaruumi ja -elementidega;  
• haljasala suur osakaal ja veealad (Emajõgi ja Supilinna tiik). 

Tähtvere algses planeeringus oli osale tänavatele kavandatud eesaiaga majad, osale aga tänavaäärsed majad. Praegusel miljööväärtusega hoonestusalal on enamik maju eesaiaga, ainult Taara puiestee äärsed majad ja Vikerkaare tänavaga ristuvate tänavate nurkades asuvad majad tänava ääres.  

Taara puiestee ja C. R. Jakobsoni tänava ristumiskohta oli ette nähtud kinnisel viisil hoonestatav linnaosa ärikeskus.  

Tartu linnavolikogu kehtestas linnaosale aedlinnaliku laadi tagamiseks 1932. aastal määruse (“Tartu Tamme, Ropka ja Tähtvere linnaosade ehituste erimäärused”, RT 1932, nr 59), kus olid kirjas üksikasjalised ehitamisnõuded. Kui näiteks Tammelinnas oli lubatud ehitada üks kõrvalhoone, siis Tähtveres oli see keelatud.

Tähtveret kavandades loodeti kujundada villade piirkond, kuid sellest sai siiski ennekõike kahe kuni nelja korteriga elamute piirkond. Sellegipoolest oli Tähtvere juba enne teist maailmasõda prestiižikas elurajoon, kus elasid eelkõige õppejõud, arstid ja advokaadid.  

Miljööväärtuslikul alal asub ka soome arhitektuurikorüfee Alvar Aalto projekteeritud professor Tammekannu eramu (Fr. R. Kreutzwaldi 6).  

Tähtvere planeeringut iseloomustavad suured rikkalikult haljastatud krundid ja väike hoonestustihedus.  

Nõukogude ajal muudeti Tähtvere planeeringut ja moodustati väiksemad krundid. See puudutas miljööväärtusega hoonestusala krunte ainult vähesel määral: nende algne suurus ja kuju on hästi säilinud.  

Tähtvere miljööväärtusliku ala hooned on ehitatud põhiliselt 1930. aastatel. Esimesed majad valmisid kümnendi algul Tähtvere pargi poolses osas: K. A. Hermanni, J. Hurda, C. R. Jakobsoni ja Vikerkaare tänava alguses.  

Üsna suur hulk maju, enamikus J. Hurda tänaval (Taara puiesteest raudtee pool asuvas lõigus) ning Vikerkaare tänaval (C. R. Jakobsoni ja L. Koidula vahelises lõigus), aga üksikud majad ka L. Koidula ja Fr. R. Kreutzwaldi tänaval on ehitatud 1940.‒1950. aastatel. Pärast sõda jätkati sealt, kus enne sõda töö pooleli jäi, ning seepärast on piirkond arhitektuurselt ühtne.  

Tähtvere majade arhitektuurne eeskuju oli rahvusvaheline funktsionalism, mida iseloomustavd kivi, betoon, asümmeetrilised mahud, heledad dekoorita (krohvi)pinnad, parapetiga lamekatus ja laiad aknad. Ehitusoskuslikel ja rahalistel põhjustel kujunes sellest Eestis oma funktsionalismi versioon, mis iseloomustab just selle miljööväärtusliku ala hoonestust.  

Erinevalt rahvusvahelisest funktsionalismist ehitati siinsed majad tavaliselt palkkonstruktsioonina, sõja järel ka puitsõrestikehitistena. Kiviehitisi on vähe, nagu ka lamekatust: on üle ulatuva räästaga madalad kelpkatused ja kõrged kelpkatused. Nii mõnelgi majal leidub ekspressionistlikke, heimatlikke või barokseid dekoorielemente.  

Majadele on iseloomulik sile või vähese dekooriga krohvipind ning kaheks kuni neljaks püstosaks jaotatud aknad, mille laius on kolmeks või neljaks jaotatud akna puhul suurem kui kõrgus.

Tähtvere miljööväärtusega hoonestusala majad on kahekorruselised ja kelpkatusega. 1932. aasta määruse järgi pidi plekiga kaetavate katuste kalle olema alla 20 kraadi ja kiviga kaetavate katuste kalle üle 45 kraadi. Tegelikult jääb katusekalle 5–35 kraadi vahele. Seejuures on vee äravoolust tingituna katusekiviga kaetud kõrged katused, kuid plekist on ka üle 20-kraadise kaldega katuseid. Määruses nimetatud üle 45-kraadise katusekaldega majad alal puuduvad.

Määruse järgi tuli krundi ja tänava vahele püstitada 1‒1,25 m kõrgune piire või hekk. Keelatud oli plank ja okastraadist piire. 

19. sajandi esimesel poolel oli Jaama ja Puiestee tänava ala elu- ja suvituspiirkond, kus asusid valdavalt ühele perele mõeldud ühekorruselised majad. Olukord muutus 19. sajandi lõpupoole, mil linna saabus hulgaliselt eestlasi, kes vajasid eluaset. Seetõttu ehitati paljud ühekorruselised majad sajandi lõpul ja uue algul kahekorruselisteks üürimajadeks. 

Jaama ja Puiestee tänava miljööväärtusega hoonestusala enamiku majade stilistika pärineb 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi esimese poole vahelisest ajast, mis omakorda jaguneb kaheks selgelt eristuvaks rühmaks. Vanema rühma moodustab 19. sajandi teisest poolest kuni 1930. aastateni ehitatu ja noorema rühma 1930. aastatel püstitatu (Kingu tänav, Roosi tänav alates Puiestee tänava nurgalt, kohati Puiestee tänav).

Ajalooline krundistruktuur, mille osaks olid pikad ja kitsad, u 1000‒2000 m² suurused krundid, sekka üksikud suured (mitme tuhande ruutmeetri suurused) krundid, on säilinud vähem kui poole ulatuses. Kitsad krundid on alles Kivi ja Mäe tänava paremal küljel ning Jaama tänaval.  

Suurem kruntide jagamine toimus kahe maailmasõja vahel, kui rajati Kingu tänav ja selle äärde krundid. Siis moodustati väiksemad krundid Roosi ja Puiestee tänava ristmiku ümbruses.  

Ka praegu asub piirkonnas suuri kinnistuid, kuid nende piirid on muutunud. Suure krundina on säilinud näiteks Jaama 14 (piirid muutunud), mis oli pikka aega Vanemuise Seltsi kodu ja on tänapäeval Tartu Linnamuuseumi käsutuses.

Hooned paiknevad sellel miljööväärtuslikul alal üldiselt tänavajoonel, 1930. aastatel hoonestatud kruntidel ka mõnemeetrise tagasiastega või krundi sügavuses.  

Mõnel tänavaäärsel majal on majast mõne meetri kaugusel hoovimaja, kuid hoovimajad ei ole Jaama ja Puiestee tänava piirkonnas eriti levinud. Abihooned paiknevad kas mõne meetri kaugusel maja taga paralleelselt tänavaga või kinnistu piiril risti tänavaga.

Piirkonnas on levinud ühe- ja kahekorruselised majad, leidub ka üksikuid kolmekorruselisi.  

Peamine välisviimistlusmaterjal on rõhtne puitlaudis, 1920.‒1930. aastatel ehitatud majadel (enamikus Kingu, Roosi ja Puiestee tänaval) hele krohv. Majadel, mille krunt maja taga tõuseb, on tänava pool kõrge sokkel.  

Levinuim on viilkatus. Ühekorruselistel majadel on katusekalle tavaliselt 35‒45 kraadi, kahekorruselistel majadel tavaliselt 30‒40 kraadi. Langeva krundiga ühekorruselistel majadel võib olla hoovi pool kaks korrust, sellisel juhul on katusekalle sel küljel väiksem.  

1930. aastatel ehitatud majadel on valdav 20‒30-kraadise kaldega kelpkatus, esineb ka mansardkatust ja kõrget viilkatust. Uuke tuleb ette vähe, kuid mitmel põhiosas ühekorruselisel majal on sümmeetriliselt maja keskel ilma räästata kahe-kolme akna laiune ärklikorrus.

Ajalooliselt oli kuni 1920. aastateni piirkonnale iseloomulik tänavaäärne kõrge plank või lippaed (1,5–2 m), 1930. aastate eesaiaga majade puhul madalam lippaed.

1816. aastal koosnes mõisakeskus kaheksast hoonest, mida ümbritsesid tiigid ja kraavid. Maarjamõis oli tüüpiline riigi majandusmõis, mille planeeringus peahoone ei domineeri.  

Aastail 1912‒1915 ehitati mõisa põllule kaks haiglahoonet. Mõisas oli ka meierei, mis varustas haiglat piima-, põllu- ja aiasaadustega. Peahoone tagaküljel olnud ait-kuivati ning mõisa karjakastelli kohale rajatud küünid ja kuurid on hävinud.  

Peale puidust peahoone on miljööala territooriumil säilinud tall (mõlemad ehitatud 19. sajandi teisel poolel) ja üks mõisa tiik. Ühekorruselise peahoone algne ruumilahendus ja välisilme on enamikus säilinud.  

Kunagise mõisa järgi nimetatakse Tartu Ülikooli Kliinikumi haiglaid Maarjamõisa haiglateks.

Linnaosa vanim tänav on Riia tänav, mis on ajalooline Tartu-Riia maantee. Tammelinna üks vanimaid tänavaid on ka Suur kaar (ei asu miljööalal), mis ühendas linnaümbruse mõisaid.  

Tammelinna planeeringut iseloomustab Tamme staadionilt algav ning keskse teljena jooksev Tamme puiestee, mida lõikab kolm kaarjat tänavat (Väike, Kesk ja Suur kaar). Kaarjad tänavad olid 20. sajandi aedlinnaidee kindel element. See on seatud Tammelinnas raudtee ja raudteeäärse Raudtee tänavaga vastupidisesse kaarde. Tamme puiestee kulges aga tollal linnapiirini. 

Planeeringus tõusevad esile rikkalikult haljastatud suured krundid ja väike hoonestustihedus.  

Tammelinna miljööväärtusega hoonestusala kruntide algne suurus ja kuju on hästi säilinud. Majad paiknevad tänavast veidi eemal (määruse järgi 5,35 m kaugusel) ja on sellest eraldatud iluaiaga.  

Lisaks ühepereelamutele nähti Riia tänava ja Tamme puiestee vahelisele alale ette korterelamud. Tegelikult ehitati neid mõnevõrra ka mujale Tammelinna. Need on  välimuselt enamasti siiski ühepereelamu sarnased (kahekorruseline elamu, kummalgi korrusel üks korter), kuid leidus ka trepikojaga ja rohkemate korteritega elamuid.  

Et vältida väikeste majade ja korterite ehitamist, pidi ühekorruselise elamu põhipind olema 65‒150 m², kahekorruselisel vähemalt 80 m² ning korteril vähemalt 45 m². 

Kuigi Tammelinna planeeringu eesmärk oli kujundada abihoonetest (kuurid ja loomapidamishooned) risustamata villalik aedlinn, kerkis linnaossa juba alguskümnenditel ka abihooneid.  

Nimelt lubas 1932. aasta määrus ehitada krundile ühe abihoone, mis asub tänavast vähemalt 12 m kaugusel, on ainult ühekorruseline ja ei ületa kahte kolmandikku elamu pindalast. Abihoone ehitamine krundi piirile ja sellest tuleneva tulemüüri rajamine oli lubatud üksnes siis, kui naabrid ehitavad kõrvalhooned samal ajal ning sama laiuse ja kõrgusega.  

Seepärast on Tammelinnale iseloomulik, et abihoone paikneb vahetult maja taga või ulatub osa abihoonest maja kõrvale, suurem osa maja taha. Abihoone asub harva päris krundi piiril. Üldjuhul paikneb kõrvalhoone otsaga tänava poole, harvem tänavaga paralleelselt. Suure krundi tagaosas ehitisi ei ole. 

Tammelinna miljööväärtusega hoonestusala majad on ehitatud valdavalt 1920.‒1930. aastatel. 

Vanemad hooned esindavad stiililt juugendit ja heimatstiili. Seda leidub rohkem ja esinduslikumal kujul Elva tänaval, Väike kaare tänaval ja Tamme puiesteel.  

1930. aastatel tuli ajastule omaselt kasutusele funktsionalism, mida näeme rohkem Tamme puiesteel ja Väike kaare tänaval.  

Sõjajärgsete majade seas on ülekaalus esimestel kümnenditel kõrge viilkatusega traditsionalistlikud hooned, hiljem aga eelistati püstitada madala kelpkatuse või lamekatusega modernistlikke maju. 

Tammelinna elumajad on ühe- kuni kolmekorruselised ning ülemine korrus on katusealune ärklikorrus. Hooned on viimistletud krohvi või laudisega.  

Puudub valitsev katusetüüp, levinuim on kelp-, viil- ja mansardkatus.  

1932. aasta määruse järgi pidi plekiga kaetava katuse kalle olema alla 20 kraadi ja kiviga kaetava katuse kalle üle 45 kraadi. Kattematerjalina ei tohtinud kasutada tõrvapappi ja muud musta värvi katet ainult siis, kui selle kalle oli alla 20 kraadi. Seega sooviti määrusega vältida aguli muljet.  

Tammelinna miljööala eripära on kõrged katused kaldega isegi üle 50 kraadi, ent keskmiselt siiski 45‒50 kraadi. Paljud majad ja katused on keerulise konfiguratsiooniga. Omaette rühma moodustavad funktsionalismist lähtuvad 1930. aastatel ja pärast teist maailmasõda ehitatud majad, millel on harilikult madal kelpkatus kaldega 15‒25 kraadi. Võrdselt esineb kivi- ja valtsplekk-katust. 

Määruse järgi tuli krundi ja tänava vahele püstitada 1‒1,25 m kõrgune piire või hekk. Keelatud oli plank ja okastraadist piire. 

Karlova miljööväärtusega hoonestusala vanima asustusega tänav on Kalevi tänav, mida varem nimetati Karlova tänavaks ja kuni Karlova mõisa asutamiseni 1794. aastal Aleviküla teeks. Sellel tänaval leidus maju hiljemalt 18. sajandi teisel poolel, aga ilmselt juba palju varem.  

Praeguse Kalevi tänava algusosa (Lille tänavast Pargi tänavani) vanimad majad pärinevad 18. sajandi lõpust ja on näha 1811. aasta kaardil. See on Karlova miljööväärtusega hoonestusala kõige vanem osa, mis erineb arhitektuuriliselt ülejäänud piirkonnast. Siinseid kõige vanemaid ühekorruselisi vanabalti tüüpi maju iseloomustab kõrge poolkelp-, viil- või mansardkatus. See on Lutsu ja Jaani tänava majade kõrval teine 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse puitmajade piirkond Tartus, mis on vanuse ja tüübi poolest üks linna väärtuslikumaid. 

Põhiosa Ees-Karlova tänavatest ja hoonestusest kujunes 20. sajandi algul umbes kümne aasta jooksul enne esimest maailmasõda, mil Karlova mõisa endistele põldudele kerkis puitasum. Enamik siinseid elanikke olid eestlased.  

Esimene plaan, mille valmistas 1905. aastal maamõõtja Ludvig Karl Jakobsen, jättis Tähe tänavast mõisakeskuse pool asuva ala mõisale. See hõlmas Tähe, Päeva / Väike-Tähe, Võru ja Sõbra tänava vahelise ala.  

Piirkonna peatänav pidi olema Kesk tänav (tollasel plaanil Vladimiri prospektiks nimetatud). Sellega ristuvad tänavad olid nummerdatud liinidena: Pargi tänav kandis Esimese, Eha tänav Teise, Õnne tänav Kolmanda, Kuu tänav Neljanda, Vaba tänav Viienda ja Sõbra tänav Kuuenda liini nime.  

Järgmine, 1909. aastal Ludvig Karl Jakobseni koostatud plaan laiendas elamualasid itta Aleksandri tänavani ja lõunasse Ropka mõisa maadel asunud Tehase tänavani. Selle aasta kaardil kannab osa Karlova miljööalale jäävaid tänavaid juba praegusi nimesid, kuid on ka erinevusi: praegune Linda tänav oli Valeeria, Salme tänav Vladimiri, Koidu tänav Jekateriina, Päeva tänav Päikese ja Eha tänav Jelisaveeta tänav. 

Karlova mõisa maadest eraldatud kruntidele ehitati esimesed majad 1902. aastal. Kõige tihedam ehitustegevus Ees-Karlovas toimus aastail 1904–1914, millest omakorda oli intensiivsem aeg viimased viis aastat.  

Kui All-Karlovas on ehitusaegseid krunte on säilinud vähe, siis Ees-Karlovas leidub neid rohkesti: majad paiknevad siin tänavajoonel või umbes neljameetrise tagasiastega. Hoovimajad on tänavaäärsest majast väiksemad. Mitteeluhoonetest paiknevad abi- ehk kõrvalhooned tänavaäärse maja taga tänavaga paralleelselt või krundi piiril risti tänavaga. Krundi tagumise osa moodustab tarbeaed. 

Karlova miljööväärtusega hoonestusala iseloomustavad kahekorruselised rõhtlaudisega puithooned, mis on dekoreeritud puitpitsi ja muude ehisdetailidega. Paljudel majadel on või on olnud dekoratiivne torn. Mitut maja ümbritseb aknaalune püstlaudadest vöö.  

Hulgaliselt on suuri maju, millel on nii tänava kui ka hoovi pool kaks trepikoda.  

Kahekorruselistele majadele on omane 25‒40-kraadise kaldega viilkatus. Põhiosas Aleksandri tänava lõpuosas asuvad üksikud majad ja hoovimajad on seevastu ühekorruselised ning neil on tavaliselt 35‒40-kraadise kaldega viilkatus. 

Ajalooliselt olid piirkonnas tänava ääres kõrged plangud või lippaiad (1,5–2 m). Tähe tänava majade ette rajati madal sepis- või muust materjalist piire. Ees-Karlovale on omased puuderead tänavate ääres. 

Tänapäevani säilinud vanemad majad paiknevad Liiva tänaval ja Puiestee tänavast põhja pool: Peetri, Kalmistu ja Risti tänaval. Need ehitati 1880. aastatel ja järgmise kümnendi esimesel poolel tillukeste ühekorruseliste elamutena, millel tihti puudus tänavapoolne esiuks.  

Suur osa Puiestee tänavast surnuaia poole jäävaid maju on siiani säilinud ühekorruselisena. Neist paljude välisviimistlus on viimase poolesaja aasta jooksul niivõrd rikutud, et algilme taastamiseks tuleks see tervikuna eemaldada ja algse koopiaga asendada. Osal majadest on muudetud ka aknaavasid.

Peetri-Ujula miljööväärtusega hoonestusala krundid on ajalooliselt (enne 1927. aastat) olnud erineva suuruse ja kujuga.  

Kui Ujula tänava jõepoolse külje krundid olid pikad ja ulatusid jõeni ning kruntide suurus oli 1500‒3000 m², siis paljud Kalmistu ja Peetri tänava vahelised krundid olid juba 1927. aastaks väiksemad: keskmiselt 400‒800 m² suurused. Mujal piirkonnas oli krundi keskmine suurus 800‒2000 m². Praeguseks on krundid märkimisväärselt muutunud, enam-vähem 1927. aasta kujul on need säilinud ainult Risti ja Maarjaturu tänaval.

Piirkonnale on iseloomulik hoonete asumine kinnistu tänavajoonel. Vahel asub peahoone tagahoovis veel teine elumaja, kuid hoovimajad ei ole sellel miljööväärtusega hoonestusalal eriti levinud. Abihooned paiknevad kas mõne meetri kaugusel maja taga paralleelselt tänavaga või kinnistu piiril risti tänavaga.  

Suure tõusuga kinnistud, nagu on Ujula tänava paaritute numbritega küljel (jõest kaugem külg), on aedlinlikud: maja paikneb aiasügavuses. Üksikutes kohtades (nt Staadioni tänava paaritute numbritega külg) asub peahoone 1882. aasta ehitusmääruses lubatu järgi vähemalt 4,3 meetri kaugusel tänavast.  

Puiestee tänavast põhja poole asuva miljööala osale on iseloomulik, et tavapäraste küljega tänavajoonel paiknevate majade kõrval on hulk ühekorruselisi maju, mis on ehitatud otsaga tänava poole.

Peetri-Ujula miljööväärtusega hoonestusala majad on harilikult ühe- või kahekorruselised. Vanemad majad Liiva tänava jõepoolses otsas ja Puiestee tänavast põhja pool (Peetri, Kalmistu, Maarjaturu ja Risti tänaval) on üldjuhul kaetud rõhtlaudisega.  

Majad on viilkatusega. Katusekalle on ühekorruselistel majadel keskmiselt 35‒45 kraadi ja kahekorruselistel majadel keskmiselt 25‒40 kraadi. Ühekorruseliste majade esiküljel on levinud uuk.  

1940.‒1960. aastatel ehitatud Staadioni ja Ujula tänava majadel on levinud hele krohv. Staadioni tänava majadele on omane kõrge viil- või kelpkatus, mille kalle on tavaliselt 40‒45 kraadi. Ujula tänaval aiasügavuses asuvaid maju iseloomustab kaks ristuvat viilkatuse mahtu, millest vähemalt üks on kõrge, ligikaudu 45-kraadise kaldega.

Kuni 1920. aastateni oli piirkonnas tavaline tänavaäärne kõrge plank või lippaed (1,5–2 m), 1930. aastate eesaiaga majadel madalam lippaed.

Kui Veski tänaval oli majade ehitamine ajaliselt veel hajutatud, siis mujal võttis linnaareng buumi mõõtmed: J. Kuperjanovi tänavast Riia tänava pool asuvad majad rajati põhiliselt1880. aastate teisel poolel ja 1890. aastate alguses, J. Kuperjanovi tänavast Näituse tänava poole jäävad majad aga uue sajandi esimesel kümnendil.  

Piirkonna vanimad majad on Veski 37 ja 57 ning Kastani 10, 20, 22 ja 29a, mis on ehitatud enne 1877. aastat. Omaette rühma moodustavad 1930. aastatel kerkiud elamud A. Haava, J. Tõnissoni ja Kooli tänava piirkonna lõunapoolses otsas, sest sellel alal asus aastail 1901‒1934 Eesti Põllumeeste Seltsi näituste plats. Kui näituseala koliti 1934. aastal üle raudtee Veerikule, jagati piirkond kruntideks ja hoonestati enamjaolt juba sama kümnendi teisel poolel.

Üldlevinud arvamus, et Toometaguse arengule andis hoo sisse raudtee ja vaksalihoone rajamine, ei ole küll vale, kuid ületähtsustatud, sest 1880.‒1890. aastatel ehitati aktiivselt maju ka Ülejõele. Pigem võis tollases kontekstis edumeelne transpordiviis mõjutada rahvastiku koosseisu, muutes piirkonna rikkamale rahvale atraktiivseks.

Kastani tänava vanemale osale, mis asub Riia tänava pool, oli iseloomulik ehitada tänava äärde kahe suure korteriga (kolme- kuni kuuetoalised) kahekorruseline üürimaja ja selle taha hoovi ühe- või kahekorruseline elamu.  

Kastani tänava alguse majad olid samuti suurte korteritega (kolme- kuni kuuetoalised), kuid tänavaäärsetes majades polnud kortereid mitte kaks, vaid harilikult neli. Hoovimaju ei kavandatud siia mitte väikestena ja tänavaäärsest majast tagasihoidlikumana, vaid needki olid peaaegu sama esinduslikud: kahekorruselised suurte korteritega majad.  

Sama muster kehtib Kooli tänaval. Mitmel puhul esitati sinna projekt, mis nägi samal ajal ette nii tänavaäärse maja kui ka peaaegu sama suure kahekorruselise hoovimaja ehitamise. Kooli ja Kastani tänava majade erinevus seisneb esinduslikkuses: Kooli tänavale kavandati suurte korteritega majade kõrval ka ühe- kuni kahetoaliste korteritega maju.  

1930. aastatel endisele näituseplatsile (A. Haava, J. Tõnissoni ja Kooli tänava kvartal) rajatud majade seas oli nii keskklassi üürimaju kui ka väikseid eramuid.

Peale elumajade asub Toometaguse miljööväärtusega hoonestusalal mitu ühiskondlikku hoonet: endise korporatsiooni Neobaltia konvendihoone aadressil Kastani 1 (arhitekt Rudolf Moritz Alexander von Engelhardt, ehitatud 1902, praegu Tartu Saksa Kultuuri Instituut), Eesti Üliõpilaste Seltsi maja aadressil J. Tõnissoni 1 (insener Georg Hellat, ehitatud 1901‒1902), korporatsiooni Sakala hoone aadressil Veski 69 (arhitekt Armas Lindgren, ehitatud 1910‒1911) ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium aadressil J. Tõnissoni 3 (insener Georg Hellati võidutöö alusel, ehitatud 1914‒1915, praegu Miina Härma Gümnaasium).

Ajaloolised krundid (enne 1927. aastat) on Toometagusel suures osas säilinud. Majad asuvad siin tänavajoonel või 1882. aasta ehitusmääruses lubatuna 4,3-meetrise tagasiastega.  

J. Kuperjanovi tänaval on kõik majad tagasiastega ja nii tekib raudtee poole suundudes majesteetlik vaade vaksalihoonele. Ajalooliselt on selle tänava majade ees olnud krundipiiril madal piire, nagu on tänapäeval taastatud J. Kuperjanovi 44 ees.  

Kui enamikule miljööaladele on iseloomulik asjaolu, et abihooned paiknevad tänavaga paralleelselt tänavaäärse hoone taga, siis Toometagusel on see vähelevinud. Siinsel miljööväärtusega hoonestusalal asuvad abihooned krundipiiril: kesklinn oli lähedal, krundid kallid ja elanikud rikkamad, mistõttu oli hoonestustihedus suur. Aiamaa pidamiseks polnud elanikel vajadust ega võimalust.

Toometaguse miljööväärtusega hoonestusalale on omased kahekorruselised puitlaudisega puitmajad ja vähemal määral kahekorruselised krohvitud või tellisest kivihooned. Majad on rikkaliku dekooriga, eriti Kastani tänaval Näituse ja J. Kuperjanovi tänava vahelises osas.  

Valdav on viilkatus. Katuste kõrgus võib olla väga erinev, kuid suuremal osal majadest on katus madal, jäädes 20‒30 kraadi vahele.

Eraldi rühma kuuluvad endise näituseväljaku alale pärast 1930. aastat ehitatud majad, mis on ühe- kuni kahekorruselised ja krohvitud. Siin puudub valitsev katusetüüp: esineb erineva kõrgusega viil-, kelp-, mansard- ja lamekatust.

Ajalooliselt oli kuni 1920. aastateni piirkonnale iseloomulik tänavaäärne kõrge plank või lippaed (1,5–2 m), J. Kuperjanovi tänaval maja ees madal sepis- või muust materjalist piire. 1930. aastatest pärinevate eesaiaga majadel oli levinud madal lippaed.