Siuru arheoloogilised kaevamised

Enamasti oleme tutvustanud asju, mida saab esistada peopesal, kuid selle nädala leid on teises mõõtkavas: väljasirutatult on selle mõõtmed ligikaudu 60 × 40 cm. Ehkki säilinud on vaid väike servakatke tekstiilitüki ühe serva juures, on hästi näha eseme jämedakoeline, labase sidusega struktuur. Esialgu ka vaiba katkeks peetud esemel on paralleele mitmetest Põhja-Euroopa kaubalinnadest ning sellisesse kangasse pakiti erinevaid kaubasaadetisi.

Ehkki Tartu leiu puhul pole kiuanalüüsi veel tehtud, on see varasematega piisavalt sarnane, et pidada seda põhiliselt kitsekarvadest kootud materjaliks. Saksamaalt leitud pakkekangaste uurimisel on selgunud, et kasutatud on ka lambavilla ja lehmakarvu. Seda tüüpi kangaste päritolupiirkonda otsides viidatakse enamasti Lübeckile, sest 1443. aastast on teada sealsete karvadest kattekangaste valmistajate (alamsaksa Harmaker) reeglid. Seal on nimetatud, et toorainena kasutavad nad kitse- ja lehmakarvu ning ka hobusejõhve, mida said nahatöötlejatelt, ning valmistavad1,5 ja 2 küünra laiust kangast (vastavalt umbes 86,5 ja 115 cm). Kindlasti oli valmistamiskohti rohkemgi.

Lisaks Lübeckile on selliseid kangaid arvukamalt leitud näiteks Schleswigist, mis 1860. aastateni allus Taani kuningatele. Eestis on pakkekanga katkeid varem leitud Pärnust, Tartust teame varem kahte suuremat katket. Varaseimad sellised kangad Lübeckist pärinevad 12.–13. sajandi vahetusest, kuid tegumoelt sarnaseid valmistati pikka aega. Ilmselt on Tartu leid kultuurkihti jäänud pisut hiljem, 16. sajandil või 17. sajandi esimesel poolel. Enamik mujalt leitud pakkekanga katkeid pärineb samuti keskaja lõpust ja varauusajast.

Ehkki Tartus säilivad loomsest kiust tekstiilid, eriti jäätmekastide niiskes ja õhukindlas pinnases, üsnagi hästi, on Siuru uuringuala keskaegsest kultuurkihist tekstiilileide õnnestunud avastada vaid üksikjuhtudel. Pakkekangas kui kaugkaubanduse jääk võib mõistagi sisaldada ka vihjeid kaupadele, mida need sisaldasid. Selle kõrval loodame uut infot ka rõivastuse kohta, sest enamik seniseid tekstiilileide seostuvad just selle valdkonnaga.

Tartu Linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht Arvi Haak

Tänapäeva müntidest pisut suurem, 3,7 cm läbimõõduga pliist kettake on Siuru kaevamistel osalejatele tuttavat tüüpi ese. Kangaplomme on siinselt uurimisalat välja tulnud arvukalt, juba praegu saame öelda, et mitu korda rohkem kui Tartust üldse varem teada oli. Seetõttu on siinsed leiud oluline allikas Tartu kaubanduse kohta.

Erinevalt teistest kaubaplommidest, mille hulgas leidub näiteks tolliplomme või ka kauba omanikule viitavaid märke, võime öelda, et enamik kangaplomme viitavad kauba päritolukohale. Plommidega märgistati kangaid üldjuhul nende valmistamiskoha ja kvaliteedi tõendamiseks. Juba 12. sajandil Flandrias alguse saanud komme levis järgneva sajandi jooksul kõigisse Euroopa olulisematesse tekstiilivalmistuspiirkondadesse. Kui säilinud riidekatkete päritolu tuvastamiseks on vaja kasutada keemilisi analüüse, siis kaubaplommide puhul lubab päritolu selgitada linna vapipilt või vahel ka plommile kantud tekst. Seetõttu on kangaplommid väga oluline allikas, mille põhjal saab kirjalike alllikate kõrval uurida tekstiilikaubandust ja tarbimist.

Nagu öeldud, viitab kangaplommile kantud kujutis sageli omaaegsele linnavapile. Ka äsjase leiu puhul on sellel kujutatud koge üks Amsterdami sümbolitest. Plommi tagaküljele on löödud Amsterdami linnavapp kolme ülekuti asetseva Andrease ristiga. Selliseid plomme valmistati 15. või ka 16. sajandil. Siuru uuringuala leiud asetavad uude konteksti ka varasemad Tartu kaubaplommid, millest kolm on leitud Raekoja platsi kaevamistel juba 1981. aastal.

Kui kangarullid või-pakid olid sihtkohta jõudnud ja lõigati väiksemateks tükkideks, muutusid plommid kasutuks ning eemaldati. Ehkki paljud neist kultuurkihti ei jõudnud, sest pliid saab kergesti ümber sulatada, on nende hulk arheoloogiliste leidude hulgas viimasel aastakümnel kõvasti kasvanud. Enamasti leitakse neid kohtadest, kuhu jõudis linnades tekkinud prügi – Tallinna näitel nii Kalamaja eeslinnas uuritud prügilast kui ka Harju värava esistelt aladel. Osa plomme võis olla laotatud toonastele aiamaadele koos sõnnikuga. Milline on Siuru kaevamiste tänaseks enam kui poolesaja kangaplommi levikumuster ja -põhjus, tuleb selgitada edaspidise analüüsiga.

Tartu Linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht Arvi Haak

Siuru väljakaevamisi külastanud klassiekskursioon poleks saanud valida paremat aega – parajasti oli päevavalgele tulnud vähemalt 31 keskaegsest mündist koosnev peitleid! Ehkki mündid on veel korralikult puhastamata ja määramata, saame juba foto põhjal aru, et selles kogumis on Tartu vapipildiga, ristatud mõõga ja võtmega vermingute kõrval ka ristikilbiga Liivimaa ordu Tallinna verminguid. Müntide kujunduse põhjal on äratuntav nii siinne suurim mündisort – artigid – kui ka väiksemad rahad – pennid.

Nii Tallinnas kui ka Tartus algas artigite vermimine 1360. aastatel ning jätkus 1420. aastate mündireformini. Need mündid kaalusid algul keskmiselt 1,2 grammi, kuid alates 1390. aastatest vähenes nii nende kaal kui ka hõbedasisaldus. Siinse leiu müntide vermimisaja täpsustamisel oli abiks Eesti Ajaloomuuseumi teadur-kuraator Ivar Leimus. Esialgse hinnangu kohaselt pärinevad siinse leiu artigid 1390. aasta mündihalvenduse eelsest ajast, kuid sellele saab kinnituse anda pärast nende puhastamist.

Siuru kaevamistel on münte leitud varemgi nine äsjast mündikogumit arvestamata on neist üle poolesaja keskaegsed. Seda on arvukamalt kui ühelgi teisel Tartu linnas toimunud kaevamisel. Leitud on ka üks väiksem kogum 13. sajandi viimasel ja 14. sajandi esimesel kolmandikul Tallinnas ja Tartus vermitud penne. Kohalike vermingute kõrval esineb ka haruldasi, näiteks Taani kuninga Christoffer II (valitses 1320–1326 ja 1329–1332) ilmselt Roskildes löödud penn. Ka varauusaegseid münte on avastatud märkimisväärsel hulgal. Siuru kaevamiste mündiainese süvaanalüüs aitab loodetavasti selgitada, milliseid teadmisi siit leitud mündid linna omaaegse rahakasutuse kohta annavad ning kui palju on selliseid, mis ei seostu tartlaste, vaid pigem linna külaliste, kõige tõenäolisemalt kaupmeestega.

See, et leitud müntide hulgas on nii penne kui ka artigeid, viib mõtte sellele, et need ei ole tahtlikult peidetud. Osa münte on ka kokku kleepunud ning seega olnud koos ka maasse jäämise hetkel. Kõige tõenäolisemalt pärineb leid kellegi rahakotist, mis mingil põhjusel toonase eeslinna mudasesse maapinda kadus.

Tartu Linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht Arvi Haak

Paljude ripatsite hulgas, mis Tartu kesklinna kaevamistelt välja on tulnud, püüab pilku üks eriline loomake. Pea ja selg ei jäta kahtlust, et see vaid 2,5 cm pikkune ja 4 cm kõrgune asjake kujutab hobust. Seest õõnsana, seega ruumilisena valatud eseme keha allosas on näha nii siksakjoont kui ka aasakesi, mille külge riputatu pole praeguseks säilinud. Tartu eeslinna peatuma jäänud suksu pole ilmselt kohalik maatõugu loom, sest varem pole sellist ripatsit siit leitud. Nende ridade kirjutamise ajal selgus, et päevavalgele on tulnud teinegi hoburipats. Kust nad siis tulnud on?

Pöörates pilgu naaberaladele, tuleb selline vorm eeskätt ette vadja aladelt. Eestis on taolisi hoburipatseid enim avastatud Jõuga kääbastest Iisaku lähedalt, veelgi arvukamalt aga vadja aladelt tänapäeva Loode-Venemaal, samuti Laadoga järve rannikult ja mõned ka tänapäeva Lätist. Tartumaa kaks senist leidu pärinevad vadjapärastest Mäksa ja Välgi kalmistutest. Nii on senised uurijad seostanud hoburipatsid vadja rahvastikuga, mis 12.–13. sajandil asus nii praeguse Ida-Virumaa aladel kui ka Narva jõest ida poole jääval maa-alal. Samuti on selliseid ripatseid teada Novgorodist, Tartumaalt on neid seni leitud Sellist vormi on dateeritud 13. sajandisse ja 14. sajandi algusse.

Jõuga haualeidude põhjal saame teada sedagi, et enamik sealseid hobuleide on paiknenud vööpiirkonnas, seega pole neid kantud kaelaehetes, nagu enamikku tolleaegseid ripatseid, vaid vööle kinnitatuna. Sealsete esemete allosas olnud rõngastesse on ketilülidega kinnitatud kuljused, nii on sellised hobused kandjaga kaasa helisenud. Uurijate tähelepanu on pälvinud ka loomakese keha allosas olev siksak, mida on seostatud vee ja sellega seonduvate uskumustega.

Hoburipatsid pole ainus vadjapärane leid Siuru ehitusalalt. Varem on päevavalgele tulnud ka kaks põiminguga ripatsit, mille vorm meenutab suure sõela põhja. Ka selliseid ripatseid on arvukamalt teada praegustelt Loode-Vene aladelt ja Virumaa muististest, üks ka eelnimetatud Mäksa vadjapärasest kalmistust ja kaks Otepäält. Nii tundub mõeldav, et ka Siuru ehitusala leiud seostuvad vadjalaste sisserändega Liivimaa aladele 13. sajandi viimasel kolmandikul ja 13.–14. sajandi vahetuse paiku.

Tartu Linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht Arvi Haak

Mõne leiu puhul pole vähimatki kahtlust, millega on tegu. Murdunud terale vaatamata on selge, et leitu on nuga. Lauanuga, kui täpsem olla. Eriliseks teeb Siuru ehitusalalt leitud noa selle loomapeakujuliseks nikerdatud luukäepide. See on meie harjumuspäraste noapidemetega võrreldes suhteliselt väike, vaid 6,3 cm pikk ja pisut üle sentimeetri lai ning umbes pooles ulatuses siledaks lihvitud. Käepideme noatera poolne ots on samuti reljeefse mõikaga kaunistatud, kuid rohkem on vaeva nähtud käepideme teise otsaga, mis on vormitud äratuntavalt loomapea kujuliseks. Reljeefselt joonistuvad välja looma ninasõõrmed ja kõrvad, noaselja poolne lakk on reljeefsete soontega osadeks jagatud ning võimalik, et esitatud üsna stiliseeritult.

Sellele, et avastatud nuga oli mõeldud just söögiriistaks, viitab lisaks üsna väikestele mõõtmetele ja rikkalikult kaunistatud käepidemele ka ühtlase laiusega teraosa. Kõike öeldut arvestades polnud see nuga sobilik vähegi suuremat jõudu nõudvaks lõikamiseks.

Leitud nuga pole tegelikult kõige varasem ega ka kõige uhkem Tartust avastatud noakäepide. 13. sajandil hakkas Pariisis levima mood kujutada kogu noapideme ulatuses inimfiguuri. Üks selline naisekujuline noapide on leitud ka Siuru ehitusala lähedalt praeguse Playtechi hoone alalt.

Lauanugade kasutusele tulekut saame seostada uute lauakommetega, mis Läänemeremaadesse ning ka Liivimaa kõrgklassini jõudsid ilmselt 15. sajandi keskel. Esialgu jäi uus mood üksikute jõukamate majapidamiste eripäraks ning linnades kohtame selleaegseid söögiriistu haruharva. Ehkki siinkirjeldatav ese avastati 15.–16. sajandi leide sisaldanud ladestusest, tundub tõenäolisem, et see on pärit 17. sajandist, mil ilmselt ka siinsete linnade keskklass uue kombe üle võttis. Muide, samasse aega jääb ka kahvli ilmumine peenema linlase toidulauale.

Tartu Linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht Arvi Haak

Keraamiliste esemete, peamiselt savinõude, aga ka ahjukahlite, ehituskivide ja muu taolise katkeid leitakse arheoloogilistel uuringutel peaaegu alati kõige rohkem. Enamik sellistest keraamilistest leidudest on tarbeasjad, sageli igasuguste kaunistusteta. Siuru kaevamistel välja tulnud savikujuke on neist selgelt erinev ja väärib kahtlemata tähelepanu.

Paari sentimeetri kõrgune katke on kohati punase, kohati halli murdepinnaga. Eset katab roheline glasuur, millel on näha hoolikalt välja voolitud kaunistused: epoletid õlgadel, kaks nööbirivi rinnaosas, eenduv sabakuub ja seljal vöökohal kaks nööpi. Puusale asetatud käel on, küll pisut stiliseeritult, välja vormitud viis sõrme. Teine, samuti puusade kõrgusele asetatud käsi on randme juurest murdunud. Ehkki irdunud on nii pea kui ka jalad, on selge, et kujutatu on ohvitser, kelle poos võiks viidata hobuse seljas istumisele, seda mõtet toetab ka säilinud osa allservas olev detail, mis võiks pärineda sadulast. Sel juhul on koos hobusega murdunud ja kaotsi läinud ka jalgade alaosa. Teist samasugust leidu pole seni Eesti arheoloogiakogudes teada ning ka mujalt maailmast tuleb lähemaid paralleele veel otsida. Rõivastuse põhjal otsustades võiks kujuke olla valmistatud 18. –19. sajandi vahetuse paiku. Sel ajal valmistavad maalitud sõdurikujukesi mitmed keraamikatöökojad, Tartu leid on nende kirevamundriliste sõdurite kõrval siiski pisut lihtsama teostusega.

Erinevalt tarbenõudest, mille algset otstarvet võimaldavad selgitada jäägianalüüsid, tuleb kujukeste puhul lähtuda kaudsetest andmetest. Ülesande muudab keerukamaks asjaolu, et sellised keraamilisi inimfiguure leitakse suhteliselt harva ning enamasti on need värviliste maalingutega portselanist iluasjad. Vahel on inimkujuliseks vormitud ka näiteks ahju ülaserva kaunistanud kroonkahleid, jooginõude kaanenuppe ja teisigi tarbeesemeid. Tallinnast on teada ka savist nukuke, mis on oluliselt lihtsam ja vähemate detailidega.Praeguse leiu suurus ja mitmed hoolikalt viimistletud detailid viivad mõttele, et ehk on tegemist siiski iluasjaga, mis kaunistas mõnd 19. sajandi alguse keskklassi kodu.

Tartu Linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht Arvi Haak

Umbes 20 cm pikkune kasetohuriba, mis end Siuru keskuse ehitusalal kultuurkihist ilmutas, on kahtlemata märkimisväärne leid. Kasetoht säilib üldiselt vaid niisketes oludes. Vanimad Eestist teadaolevad kasetohuleiud pärinevad kiviajast, nimelt on Tamula asulakohalt leitud võrguujuk. Samas kohas asunud kalmistult leiti ühest hauast kasetohuribasid, mille põhjal on arvatud, et surnu võis olla kasetohtu mähitud. Tohust nõusid on teada hilisrauaajast, tuntumad neist on Lõhavere linnuselt leitud puitlaastust küljega vakkade põhjad ja kaaned. Ehkki Eesti linnades ja ka eeslinnade alalt on tohust esemete katkeid leitud pisut enam, on neid siiski suhteliselt vähe. Muuseumikogusse jõuavad eelkõige tohust karbipõhjad, vähem on muid esemeid, nagu tohuribadest punutud viiske. Riia-eeslinna alalt on teada ka tohuribadest punutud kõristi. Kõige sagedamini on tohust esemed säilinud 13.–14. sajandi niiskes, kuid tihkes kultuurkihis.

Siuru leiu teeb veelgi erilisemaks asjaolu, et riba on kogu pikkuses ornamendiga kaetud. Ehkki suuremaid tohust esemeid leitakse harva, võime öelda, et teadaolevad vakad ja karbid olid enamasti kaunistusteta. Üks näide kaunistatud tohuribadest on teada Karksi keskaegselt linnuselt, sealsed tohukatked on aga sedavõrd väikesed, et pole võimalik öelda, mis eseme küljest need pärinevad.

Keskaegseid tohust esemeid on Eesti lähiümbruses enim teada Novgorodist. Rahvusvaheliselt enim tähelepanu on pälvinud sealsed tohtkirjad, mida eelmise aasta seisuga oli avastatud 1250. Kuna need sisaldavad argielulisi teateid, on need väga oluline allikas linna igapäevaelu kohta. Eestist pole seni tekstiga kasetohtu leitud.

Siuru tohuribal olev muster, mis koosneb u 2 cm suurustest ruudukestest, nende sees paiknevad ristuvad jooned ja täpikestest moodustuv ring, on selgelt kaunistuseesmärgiga. Mis eseme küljest see pärineb, pole hetkeseisuga lihtne hinnata. On selge, et tegu on mõne suurema esemega, kuid kindlama seisukoha võtmisega jääme ootama järgmisi leide, mis pakuvad edasisi vihjeid.

Arvi Haak, Tartu linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht

Lihtsam on alustada sellest, et Siuru uuringualalt leitud väike, vaid sentimeetrise küljepikkusega metalltäring pole kuigi tavaline leid. Nii on Eesti avalike leiukogude andmebaasides, vaid kaks kindlamat metalltäringut. Siuru uuringualalt on see juba kolmas taoline leid.

Keskajal ja varauusajal valmistati täringuid kõige sagedamini luust ja sarvest, kuid vahel on neid valatud ka odavamatest metallisulamitest, enamasti pliist. Ehkki tina ja plii eristamine pole palja silmaga enamasti võimalik, tundub esialgu tõenäoline, et samast materjalist on ka siin kirjeldatav ese.

Kui metallist täringuid on Eestist teada vaid üksikuid, siis luust ja sarvest mänguvahendeid on praeguseks avastatud pisut üle poolesaja. Eesti täringuleiud seostuvad saksa kultuuriruumiga: enamik neist on leitud linnadest, linnustelt ja kloostritelt. Saksa aladel on luust täringuid valmistatud väga arvukalt, metall-täringute kohta on teada vähem. Euroopas teame viimaseid enim Suurbritanniast, seda eelkõige hobiotsijate leidude põhjal. Ilmselt polnud veeratamise juures olulist vahet, mis materjalist täring tehtud oli.

Täringuid seostame esmalt mõistagi mängimisega. Teame ju, et paljude lauamängude tegevus algab täringuviskest, meenuvad ka mõned mängud, kus oluline on visata mitme täringuga etteantud tulemus. Siuru täringu eeldataval kasutusajal mängisid täringuid peamiselt täiskasvanud, täringumängus võis võita ja kaotada suuri summasid ning kirik ei kiitnud sellist tegevust sugugi heaks. Uurijad on välja toonud, et täringuid kandsid kaasas ja kasutasid ka vaimulikud. Nimelt on kolme täringu viskamisel võimalik saada 56 erinevat tulemust, millest igat seostati ühe teadaoleva voorusega ning vaimulik otsustas täringuviske abil, millisega neist on tegu ja kuidas edasi tegutseda. Seega on täringuveeretamise tulemust nähtud ka jumaliku ettemääratusena.

Ehk siis, püüdes vastata püstitatud küsimusele, vaevalt et kaotaja oli laps, küll võis ta olla õnnemängur – või hoopis vaimulik.

Arvi Haak, Tartu linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht

Mitmete metall-leidude hulgas, mis on Siuru uuringualalt päevavalgele tulnud, on siiski üsna vähe neid, mida kaunistab kergesti äratuntav kujutis. Üks uhkemaid selletaolisi on kaheosaline ese, mille ühel osal jääb silma reljeefne kotkas. Välja on joonistatud linnu saba , rinna- ja tiivasuled, kotka pea on pööratud paremale. Kotkaga liitub teine märk, mille kuusnurga iga tipu juures on väike rõngakujuline laiend, sisemuses näeme aga lohet, kelle keha keskosa juures näeme inimest. Eseme tagaküljel on väike kinnituskonks.

Selle leiuga koos on oluline kuu aega varem avastatud kotkakujuline rõivahaak, millel kujutatud kotkas vaatab vasakule ning samale poole on suunatud ka eseme tagaküljel olev kinnitusaas.

Tõendust sellele, et selliseid rõivakinnitusi kasutatigi paariskujul, pakub Saksamaal Brandenburgis asuvas Pritzwalki linnas avastatud aardeleid. Aardes olnud rõivakinnitustel on kujutatud nii kaht lõvi kui ka Tartu leiule väga sarnaseid kotkaid, vaid ühenduslüli on vapikilbi kujuga. Nimetatud aardeleid arvatakse olevat peidetud ajavahemikus 1329–1349, seega pärinevad Siuru ehitusala leiud tõenäoliselt samuti 14. sajandi teisest või kolmandast veerandist. Selliste haakide ja öösidega kinnitus asus tavaliselt särgi- või vahel ka mantlikaeluse lähedal, mõnikord oli neid kohakuti mitu paari. Sarnase põhimõttega haagid sobisid ka vöökinnituseks.

Märkimisväärne on ka kuusnurksel ühenduslülil kujutatud stseen. Draakoni kõhupiirkonnas, eseme paremas servas paiknev inimfiguur viib mõttele, et kujutatu võiks olla Püha Margareeta. Antiookias 3.–4. sajandi vahetusel tegutsenud Margareeta imetegu oli võit draakoniks kehastunud saatana üle ning sageli kujutatakse teda draakoni või mao kõhust ilmuvana. Margereeta oli nurganaiste, aga ka teenijatüdrukute, alusetult süüdistatute ja neeruhaiguste all kannatajate kaitsepühak, keda austati Eestiski, nimelt asub Margareeta kirik Läänemaal Karusel. Margareeta kujutisega kinnitus sobiks väga hästi naisteriietele. 14. sajandil kasutasid sarnaseid riidehaake nii mehed kui ka naised, kuid nii uhkeid esemeid pole Eestist seni leitud ja ka Saksa aladelt on neid teada vaid üksikuid.

Arvi Haak, Tartu linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht

Siuru uuringuala on praeguseks laienenud ning suuremas osas uuringualast on käsil 17.-18. sajandi ladestuste eemaldamine. Siiski on mõnes kaevandiosas jõutud ka varasemate kihtideni. Avastatud sõrmus on 2,2 cm läbimõõduga ning moodustab pisut ebaühtlase, 0,6–0,7 cm laiuse riba. Ese on kergelt lopergune, kuid muidu hästi säilinud. Tähelepanuväärseks teevad leiu selle välisküljel olevad sümbolid. Ehkki ese on seni puhastamata, on hästi näha ristikujuline märk ning selle kõrval asuvad sümbolid, ilmselt minuskelkiri. Reljeefsed tähed näitavad, et sõrmus on valatud ning ehkki materjal pole veel määratud, tundub tumedat pinda arvestades kõige tõenäolisem tina- ja pliisulam. Sõrmus on nõnda väike, et tähed polnud kindlasti eemalt vaadates loetavad ning neil oli teistsugune eesmärk.

Välisküljele valatud tekstiga sõrmused on 15. ja 16. sajandil Euroopas küllaltki levinud.Uhkemad neid valmistati väärismetallist, kuid leidub ka vase- ja tinasulamitest sõrmuseid. Sarnaselt sõlgedele, paatritele ja ripatsitele võib ka sõrmustele olla kirjutatud IHESVS (Jeesus), Maria või ka kolme hommikumaa targa, Kasperi, Melchiori ja Balthasari, nimed. Muidugi loodeti selliste esemete kaudu tagada pühakute abi ja toetus. Kolmelt kuningalt loodeti kaitset epilepsia ja palaviku, samuti deemonite, äkksurma ja katku eest. Vähemalt väärismetallist esemed jõuavad aaretesse kindlasti ka reformatsiooni järel, mil luterlikus kirikus pühakute rolli sellisena ei käsitletud. Erinevalt abielu- ja kihlasõrmustest, mille puhul kaaslase nimi või initsiaalid graveeritakse siseküljele ning on pidevalt ihuga kokkupuutes, on need tähed välisküljel.

Eestist on selliseid sõrmuseid praeguseks teada kümmekond, seda nii linnadest kui ka maapiirkondades peidetud aaretest. Mõnel juhul on arvatud, et kirjatähti on püütud jäljendada, kusjuures jäljendaja ise ei pruukinudki tähti tunda. Kes kõneksoleva sõrmuse valmistas, jääb praegu teadmata, küll võime arvata, et ka kohalik mittesaksa elanik oskas pühakute kaitsest lugu pidada.

Arvi Haak, Tartu linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht