Arheoloogilised uuringud

2024. aastal toimusid Siuru asukohas arheoloogilised eeluuringud, mille eesmärk oli tuvastada kultuurikihi paksus selles asukohas ja hinnata, millises mahus on vajalikud arheoloogilised uuringud enne hoone ehitamist. Siuru hoone asukohta kaevati neli šurfi endise hoonestuse hoovialadele, kuna seal on kultuurikiht paremini säilinud.

Eeluuring kinnitas, et Siuru asukohas on rikkalik kultuurkiht, kust on oodata arvukaid leide. Siin on ajalooliselt olnud turbane jõeluht, mida on aastasadade jooksul täidetud. Arvati, et siit leitakse hulgaliselt kesk- ja varauusaegsete tartlaste poolt minema visatud olmeesemeid ning käsitöö- ja ehitusjäätmeid. Eeluuringuid tegi OÜ Arheox.

Arheoloogilised kaevamised Siuru asukohas on teadaolevalt Eesti kõigi aegade suurimad. Ettevalmistused arheoloogilisteks kaevamisteks algasid 2026. aasta aprillis ja need kestavad umbes poolteist aastat ehk 2027. aasta lõpuni.

Tööde esimene etapp on varemete ehitusmasinatega lahti kaevamine, seinte ja vundamentide mõõtmine ja ülespildistamine ning lammutamine.

Umbes 2,5 meetri sügavusel avaneb 1,6–2,5 meetri paksune arheoloogiline kiht, mis kaevatakse käsitsi läbi. Nii et kaevamised võivad ulatuda kuni 5 meetri sügavusele.

Arheoloogilisi uuringuid teeb Arheox OÜ, arheoloogide tööd toetab OÜ Ehitustrust, kelle ülesandeks on erinevad platsitööd – uuringuteala pealmise kihi eemaldamine, pinnase äravedu, töömaa piiramine, liikluskorraldus jmt. Esimeste kihtide kaeve arheoloogilist järelevalvet teeb Tartu Linnamuuseum.

Tutvustame allpool põnevamaid leide, mida Siuru arheoloogiste uuringute käigus leitakse. Leidude tausta avab Tartu Linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht Arvi Haak.

Tulevase kultuurikeskuse ehitusala keskosas tulid päevavalgele 18. sajandi kultuurkiht ning nelja 19.–20. sajandil püstitatud hoone vundamendid ja keldriruumid. Vastavalt uuringukavale jõuti 1,7–2,3 meetri sügavusele, kus paljandunud kultuurkiht sisaldab 18. sajandi leide, sealhulgas Hiina päritolu portselannõude, Hollandis valmistatud fajanssanumate, kohalikku päritolu keraamiliste nõude ning erinevate klaasanumate katkeid.

Üsna uuringute alguses jõuti esimese huvitava leiuni – leiti suur betoonseintega kelder, mis pärineb ilmselt 1920. aastate algul ehitatud kahekorruselisest tellishoonest, mis hävis Teise maailmasõja ajal. 1948. aasta aerofotol on hoone piirjooned veel aimatavad, kuid 1951. aasta fotodelt on see maja juba kadunud. Tänu uuringutele selgus, et majal oli võimsate müüridega kelder, mis ulatub maapinnast rohkem kui kolme meetri sügavuseni.

Keldri rusudest leiti mitmeid 20. sajandile iseloomulikke esemeid, sh õmblusmasin, mis viitas, et majas asus saapatööstus. Kogutud esemeleidude hulgas oli ka neli nõukogude päritolu süütepommi kesta, mis on tunnistus õhurünnakust, mis tabas kvartalit Teise maailmasõja ajal. Rusu seest tuli päevavalgele purunenud autoosi, purunenud olmeesemeid ja ilmselt varikatuste sepisilustustega metallsilluseid. Sulanud tuletõrjevoolikute otsad pärinevad ilmselt uuringualast Vabaduse pst pool asunud pritsimajast. Tartu Linnamuuseumi kogud täienesid ka mitmete tervena säilinud klaaspudelitega.

Vaata fotosid

Huvitavamad leiud: Kölni kivikeraamilise kannu katke 16. sajandist, raamatulukk (keskaegne/varauusaegne), stiilus (keskaegne/varauusaegne), kraaninupp (keskaegne/varauusaegne), kullast abielusõrmus 16.–17. sajandist (väga haruldane leid). Vaata leidude fotosid

Huvitavamad leiud: 15. sajandi või 16. sajandi alguse pitsat, uusaegne kullatud hõbedast võimalike vääriskividega sõrmus, 18. sajandi uisk, tervelt säilinud keskaegne jalats, keskaegne sõrmus. Vaata leidude fotosid

18. sajandi uisk
Tartu Linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht Arvi Haak

Siuru ehitusala kaevamistelt tuli päevavalgele üsna ootamatu leid - uisk. Säilinud on nii uisu rauast tera kui ka puitplatvorm, mille külge uisutera kinnitub. Jalga, täpsemalt küll saabast, sest selliseid uiske kanti oma jalatsite peal, hoiavad uisu küljes nahkpealis, viimasega liituv metall-pandlaga kinnitusrihm ja uisu tagaosas kannarihm, mis küll on murdunud. Lisaks on näha kannaosas kõrgemat metall-tihvti, mis hoidis paigal saapakanda. Kannaosa kaunistab vasesulamist plaat.

Uiskude kujunemislugu algab luust uiskudega, mida mõnel pool on tabavalt liukontideks kutsutud. Eesti saartel kasutati selliseid veel 20. sajandi algul. Paari luust uisku teame ka kesk- ja varauusaegsest Tartust. Juba keskajal tuli Madalmaades kasutusele teistsugune lahendus - puidust klotsile kinnituv uisuraud, mis võiks olla ka siin vaadeldava Tartu leiu eelkäija. Ka Eesti maamajapidamistes valmistati puitklotsile kinnituva teraga uiske, uisuraud tehti sageli just vanast vikatist. 20. sajandi alguses said Eestis populaarseks klambriga saapale kinnitatavad uisurauad, nurmised. Need olid juba vabrikutooted ning ei osutunud kaugeltki kõigile soovijatele taskukohaseks.

Nii puit kui ka nahk säilivaid vaid soodsates, õhukindlates ja hapnikuvaestes oludes, seega ei ole Tartu leiule täpseid vasteid kohe võimalik välja tuua. Nii erinevaid säilimistingimusi ja konserveerimislahendusi vaja eseme säilitamine on konservaatorile paras “pähkel”, kuid loodame, et saame seda edaspidi näitustel esitleda. Leitud ese tuli päevavalgele ladestusest, mis üldiselt sisaldas 18. sajandi leide. Tartu uisule sarnase kujuga värviliselt metallist kannaplaate kasutati ka 19. sajandil, nii ei saa ka välistada, et meie leid on maaõue jäänud pisut hiljem, samas pole teadaolevatel hilisematel esemetel seni kohanud Tartu leiuga sarnanevad nahkpealist. 1820. aastate liuväljadest Tartus, muidugi ka Emajõel Kivisilla ja Kalaturu vahel, on tolleaegsetes mälestustes põhjalikke kirjeldusi, kuid täiesti võimalik, et see komme sai alguse mõnevõrra varemgi.

Huvitavamad leiud: keskaegsed valuvormid, keskaegne ornamenteeritud nahast noatupp, messingist kett, savist värtnakeder, neerupistoda, käsikivi, mitu sõrmust, tahikäärid, 11. sajandi münt. Vaata leidude fotosid

Nagu valatult!
Tartu Linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht Arvi Haak

Kivist valuvorm, mis sel nädalal välja tuli, suisa kutsub vaatlema. Kivipinnalt vastu vaatav muster meenutab pisut üraskikäike ning sarnaneb viimastega ka sellepärast, et käigud viivad sulametalli kohtadesse, kus see hangudes soovitud esemeteks vormub. Keskaegsed vormid käisid kokku kahest või kolmest, vahel ka enamast osast. Metall, mis neid kanaleid pidi voolas, oli enamasti tina, sageli pliilisandiga. Sellises vormis valmistatud kaunistuste nimigi viitab nende koostisele – tunneme neid tinulistena.

Liivimaa keskaegetes linnades oli metallivalajatel mitmeid töid. Nemad valmistasid suuremaid nõusid, näiteks kolmjalgnõusid ehk graapeneid, mille peamine kasutajaskond oli linnades, kasutades sageli savist valmistatud vorme. Suur osa linnades tegutsenud ehetetegijate toodangust on selline, mida seostame kohaliku põliselanikkonnaga ning neid leidub arvukalt maa-asulates ja matmispaikades. Ka alamsaksakeelsetes allikates esineb eestipärane sõna "ettekenmaker" - ehtetegija.

Tartust pole seni keskaegseid valuvorme teada just ülearu palju - seni oli neid teada pisut üle kahekümne. Lisaks linnamüüri-sisestele leidudele, millest mitmeid saame seostada töökodadega praeguse Lossi tänava põhjaküljel, Werneri kohviku hoovialal ja botaanikaaias, on arvestatav hulk valuvorme leitud ka Tartu lõunapoolsest eeslinnast. Ehkki mitmed eeslinnaleiud võivad pärineda linnakinnistutelt, on Siuru ehitusalal või selle lähedal põhjust eeldada ka ehtevalmistaja töökoda. Kaudseks viiteks sellele on lisaks eelkirjeldatule veel neli valuvormi leidu, millest ühel on küll hoolikalt välja lõigatud naastud, kuid valukanalid kahe naastuni on jäänud lisamata. Kõnekas on ka tinanaastu leid, kujult sarnaneb esimesena kirjeldatud vormis naastujäljenditega, kuid kolme kõrvutiasetsevat ketast sel vormil ei leidu. Kahel äärmisel kettakesel näeme kinnitusaasa ning saame tõdeda, et üsna tõenäoliselt pole need kadunud kandmisel, vaid enne lõplikku viimistlemist. Siuru leiud tulid päevavalgele üsna loodusliku turbakihi kohalt ning võiksid pärineda 13.–14. sajandist. Kas uuringualal paljandub ka metallivaluga seostuvaid töökodasid ja iseloomulikke koldeid, selgub edaspidi.

Igaühele oma
Tartu Linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht Arvi Haak

Üsna tihti tundub kultuurkihist avastatud eset vaadates täiesti arusaamatu, millega on tegu või kuidas seda omal ajal kasutati. Noatupe tarvilikkus seletust ei vaja. Hea nuga on mõistagi terav, nii peab see püsima ja kaasas tuleb seda samuti kanda. Siuru ehitusalalt avastatud noatupp on just selline tarvilik argiese, kuid sel on ka lisaväärtus. Vööl kantuna paistis noatupp silma kõigile, kellega kohtuti.

Keskaegsete noatuppede valmistamiseks oli mitu võimalust ning kaugeltki kõik ei olnud silmatorkavalt kaunistatud. Üldkujult on leiud paljudes Põhja-Euroopa linnades sarnased ning sama võib öelda ka valmistusviisi kohta. Siuru noatupe servad on eseme tagakülje keskkohas kokku õmmeldud, ehkki ühendusniit pole enamasti säilinud. Siuru leid ootab puhastamist ja täpsemat uurimist, kuid kohe on näha, et see on rikkalikult kaunistatud. Siuru noatupe teraosas paiknevad vaheldumisi ruudu- ja rombimustriga väljad, üleminekul noa pidemeosale muster muutub ning silma jäävad diagonaalselt paiknevad elemendid. Ühel varasemal Tartu leiul on noatupel kasutatud ka taimemustrit, Eesti leidudest uhkematel, Tallinna lahest avastatud kaupmehekastist pärinevatelt noatuppedelt vaatavad aga vastu suisa lohed!

Noatupp kinnitus vööle harilikult nahkpaeltega, mille kinnituskoht asus tupe ülaosas. Nii teostuselt kui ka kujult olid noatuped üsna sarnased pistodatuppedega, nii et vahel on neid keeruline eristada. Siuru uuringutel päevavalgele tulnud neerukujulise käepideme pistoda igatahes kinnitab, et ka selle vutlarit Tartus kindlasti vajati. Vähemalt üks varasematest leidudest, mille mõlemalt küljelt ühtlaselt tipu suunas kitseneb, sobib just pistoda kandmiseks.

Enamiku arheoloogiliste leidude puhul asub uurija esmalt otsima sarnaseid esemeid. Noatuppede puhul on märkimisväärne, et sarnastele vormidele vaatamata on kõik senised leiud kaunistatud pisut omanäoliselt. Rikkalik ornament näitab, et omanikule oli oluline, kuidas tema vööle kinnituv ese välja näeb. Vähetähtis pole ka teadmine, et mida uhkem ja aeganõudvam kaunistus, seda hinnalisem oli ka ese. Noatupp kui rõivastuse oluline osa pakkus ühtlasi võimalust oma maitset ja valikut kõigile linlastele näidata.

Huvitavamad leiud: keskaegne sarvese hobuse suuraudade kinnitamiseks, keskaegne suruluku võti, keskaegne puidust labidas, keskaegne merevaigust helmes, 11.–12. sajandi alguse pennid/denaarid. Vaata leidude fotosid

Päitsed pähe või suitsed suhu?
Tartu Linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht Arvi Haak

Muinas- ja keskajal valmistati enamik tarbeesemetest looduslikest materjalidest. Oluliseks toormaterjaliks olid loomaluud ja sarv. Puitu on sageli nimetatud keskaja plastmassiks, kuid luu ja sarv olid puidust tugevamad ning elastsemad.

Siuru ehitusalale ladestunud kultuurkihist leitud sarvese jääb esmalt silma seetõttu, et lisaks kahele sissepuuritud augule on sarvetipu poolsed osa kaunistatud lihtsa peentest joontest koosneva ornamendiga. Ümber sarvetipu asetsevate ringjate joonte vahel on ka kaldjooni. Ilmselt pole nende tegemise põhjus mõni praktiline eesmärk, vaid need olid mõeldud ilustusena. Eseme teine ots on murdunud, kuid on näha, et ese oli kaarja kujuga, lisaks on murdekoha lähedal ka eseme pinda siledamaks lõigatud.

Uurijad on pakkunud mitmeid võimalusi, milleks neid esemeid kasutati. Nii on arvatud, et selliseid teravikke vajati võrkude punumisel või vihkude köitmisel, et neid kasutati naasklina või hoopis vibuotsikuna vibunööri kinnitamiseks. Kõige tõenäolisem on siiski, et selliseid sarvest kange valmistati hobuse suuraudade kinnitamiseks, ehk siis kohal, kus suurauad liituvad valjastega. Levinumad on suurauad, kus seda funktsiooni täidavad metallrõngad, selliseid valmistatakse tänapäevani.

Eestis on selliseid sarvest kange, mida kindlamalt suuraudadega seostada, avastatud üksikuid. Varasemad, kuid pisut teistsuguse kujuga kangid pärinevad pronksiaegsetest kindlustatud asulatest. Nooremast rauaajast on teada kolm eset Kuusalu Pajulinnast ja selle juures paiknenud asulast, kuid Kiievi-Vene aladel ja Leedus on neid levinud arvukamalt, Leedus ka hobusematustest. Samuti on neid leitud Soomest, Skandinaaviast ja Inglismaalt. Kui Kuusalu ning ka mitmed Ukraina leiud kuuluvad Tartu esmamainimisega samasse aega, siis Leedus on sarnaseid esemeid kasutatud ka 13.–14. sajandil ja Euroopa põhjaosas isegi 18. sajandil. Kuna Eestist me seni kindlalt keskaegseid sarvkangidega suitseid ei tea, on võimalik, et siingi on tegu muinasaja lõpusajanditel ida poolt lähtunud sõjakäikude materiaalse jäljega.

Huvitavamad leiud: rauatoorikud, kingsepaliistu toorik, keskaegse margapuu ehk päsmeri otsaraskus (või sõjanuiapea), hiliskeskaegne sõrmus ja keskaegne ristripats. Vaata leidude fotosid.

Kaks tükki kaubarauda
Ragnar Saage, Tartu Ülikool / Aarhusi Ülikool
Arvi Haak, Tartu Linnamuuseum

Oleme harjunud mõttega, et Eesti külades leidus rauda vähe, et kõik tarvilik valmistati puidust ning “puuaeg” kestis Eesti külas 20. sajandi esimeste kümnenditeni. Samas teame eeskätt Jüri Peetsu uurimistulemuste põhjal, et soomaagist rauatootmine sai Eestis alguse juba ajaarvamise vahetuse paiku. Kohaliku rauatootmise kõrgajal, 12.–14. sajandini, oli kohalik raud ka ekspordiartikkel ning kindlasti müüdi seda siinsetes linnades. Ühes Riia võlaraamatu teates 1297.–1298. aastast on välja toodud ka kohaliku raua hind: 13 ööri saja tüki kohta.

Siuru kaevamistel välja tulnud kaks pätsi, kaaluga 4,2 ja 3,8 kilogrammi on esimene tõend, et Tartusse jõudsid kohalikud rauatoorikud ehk kaubaraud. Need rauakamakad leiti loodusliku turba lähedalt koos 13. sajandi teise ja 14. sajandi esimese poole leidudega ning olid ladestunud uurimisalalt Emajõe poole suunduva vagumuse servale.

Iga kaubaraua toorik on kohalike rauasulatajate ühe eduka rauasulatuse tulemus. Kuum ja poorne raud, mis ahjust välja võeti, sepistati esmalt kas tahuliseks või leivakujuliseks toorikuks. Nii saadi lahti tühimikest ja pressiti materjali seest välja räbu. Siuru kaevamistelt välja tulnud kaubaraud on risttahuka kujuline, mis on Eestis kõige levinum kaubaraua vorm. Selliseid on enim välja tulnud Virumaalt, kust on 13.–14. sajandist teada ka mitmeid rauasulatuskohti.

Seni teame Tartus Lossi tänava ääres 1980. aastate lõpus uuritud ulatuslikku metallitöökompleksi, kust avastati mitu tonni šlakki. Suur osa sellest räbust tekkis just taoliste kaubatoorikute edasisel sepistamisel. Samast kaevandist pärineb ebatavaline leid – 14. sajandi alguse rauasulatusahi. Reeglina tehti rauda maapiirkondades, kus savi, rauamaak ja puusüsi olid lähedalt võtta.

Raud oli keskaegse Tartu ülesehitamiseks ja tööshoidmiseks väga oluline. Rauast valmistati ehitusdetaile, tööriistu paljudele käsitöölistele ja relvi ning turviseid piiskopkonna kaitseks. Kuna kirjalikke allikaid Tartu rauakaubanduse kohta 13.–14. sajandist peaaegu pole, saame uut teavet kohaliku metallurgia kohta sel ajal vaid arheoloogiliste leidude põhjal. Kaubaraua toorikute edasisel uurimisel võiks selguda raua kvaliteet ja selle omadused ning raua päritolupiirkond.

Huvitavamad leiud: spiraalsõrmus (loe täpsemalt altpoolt), varakeskaegne kotka motiiviga riidehaak, Eestis ainus seni leitud Taani kuninga Christopher II münt, keskaegse Kölni kivikeraamilise, nn habemik-kannu katke, Reinoud van Valkenburgi (1378-1396) münt Madalmaadest. Vaata leidude pilte.

Traadist keeratud sõrmus
Tartu Linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht Arvi Haak

Sõrmused tulid Eesti alal kasutusele hiljemalt Rooma rauaajal. Samast ajast, 3.–5. sajandist on teada siinsed varaseimad traadist keeratud spiraalsõrmused. Enamik neist on neid leitud kalmetest ning eriti levinud on need Eesti ja Läti aladel 10.–13. sajandil. Enamasti valmistati neid vasesulamitest, kuid esineb ka kullast ja hõbedast, samuti raudtraadist esemeid.

Siuru ehitusalalt, vahetult loodusliku turbakihi pealt päevavalgele tulnud leid on keeratud ümara ristlõikega traadist. Säilinud on seitse keeret ning ühe otsa S-kujuliselt tagasi pööratud kaunistus, mis mõnele uurijale on meenutanud maopead. Selliste otstega sõrmuseid on leitud mõnest Eesti 10.–12. sajandi alguse kalmistust, arvukamalt aga Läti aladelt, kus neid esineb nii meeste kui ka naiste haudades. Tõenäoliselt kuulub samasse ajavahemikku ka Siuru ehitusala leid. Mõnel Läti leiul on sõrmuse tagasipööratud otstesse moodustuvate aasade külge kinnitatud kuljused või ripatsid.

Ehkki Tartust on mõned spiraalsõrmused ja nende katked teada varemgi, on need enamasti katkendlikud. Seni kõige tervem eksemplar pärineb linna lõunaservas, praegus Poe tänava alal samuti looduslikule turbakihile ladestunud kultuurkihist. Väiksemaid katkeid on leitud ka linnuselt ning Maarja ja Jaani kiriku kalmistult, seega kasutati ka Tartus lihtsamaid, valdavalt muinasajal levinud sõrmuseid veel ka 13. sajandil. Samas pole sirgete otstega ja katkendlike esemete puhul alati selge, kas neid kasutati sõrmustena või kinnitati selliselt mähitud traadiga näiteks noa käepidet.

Spiraalsõrmuseid kasutati ka kesk- ja varauusajal, mil levinuim sõrmusetüüp oli kolme keeruga, neist keskmine oli sageli väänatud ehk tordeeritud. Need on arvukamalt levinud Lõuna-Eestis. Tordeeritud keskkeermega spiraalsõrmuseid on erineva läbimõõduga ning ilmselt kandsid neid nii mehed kui ka naised. Vähemalt kahest kohast on leitud ka traadist toorikuid, mida pole veel sõrmuseks keeratud. Üks neist leiukohtadest jääb Siuru uuringualalt vaid pisut lõuna poole, praeguse Tartu kaubamaja alale. Nii on võimalik, et üks kohti, kus keskajal spiraalsõrmuseid valmistati, asus Tartu lõunapoolses eeslinnas.

Huvitavamad leiud: 13.–14. sajandi kuivendus- või settetünnid, hiliskeskaegne (15.-16. sajandi) sõrmus, kaubaplomm, keskaegne tähtsõlg, seni teadmata funktsiooniga luust ese. Vaata leidude pilte.

Puitnõud maapõues
Tartu Linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht Arvi Haak

Eelmise nädala leidude hulgas pälvis tähelepanu kaks hästisäilinud puitnõud. Tartu jõelammile ladestunud kultuurkihis tuleb puitesemeid, samuti hooneid ja rajatisi päevavalgele sageli, mujal aga märksa harvem. Puit on materjal, mis pikka aega säilib vaid hapnikuvaestes, kas väga kuivades või sagedamini liigniisketes tingimustes.

Suuri, enam-vähem terveid puitnõusid on Tartust praeguseks teada kümmekond, neist suurem osa on avastatud just Riia-eeslinnast. Neid on kasutatud joogiveekaevude või liigvee kogumiskaevudena. Seega paigutati need niiskessepinnasesse ja on seal säilinud tänini. Üks Riia-eeslinnast varem leitud 1,6 meetrise läbimõõduga põhjata tõrs oli asetatud allikakohale ning ilmselt kasutati seda kaevuraketena.

Siuru uuringualalt leitud nõudest esimene on kokku pandud u 70 cm pikkustest sirgetest laudadest, nõu alumises osas on näha seda koos hoidnud ümara ristlõikega vitsa. Kuna nõu ümber asus rõhtpalkidest rake, võime järeldada, et seda anumat on kasutatud kaevusalvena, mis on pinnasega täidetud kaevu kinniajamisel. Nõu kuju ja kaks vastaskülgedel asunud pisut kõrgemat lauda viitavad sellele, et see võis algselt olla pealt lahtine nõu, näiteks väiksem vann või suurem toober. Üks sarnane ristpalkidest raketega kaev, mille alaosas oli ümara läbimõõduga salv, on Tartus teada ka varem. See asus praeguse Hugo Treffneri Gümnaasiumi hoovialal ja erines oma ehituselt selle poolest, et salveosa oli õõnestatud männitüvest ning ulatus rohkem kui 2 meetri sügavusele. Võime vaid oletada, et Siuru ehitusalal asus veetase sedavõrd kõrgel, et sügavamat salve polnud vaja.

Teine nõu on kokku pandud painutatud laudadest, seega on tegemist tünniga. Sellised nõud olid keskajal ühed põhilised pakkevahendid, millega transporditi mitmesuguseid kaupu – näiteks õlut ja heeringat. Tünnides veeti ka Rootsi kaubarauda ehk osmundit ning pole liigne meenutada, et hiljutise raamatuaasta tähistamise ajend oli vaaditäis arestitud raamatuid. Enamik tolleaegsetest vaatidest on eri põhjustel hävinud. Loodetavasti õnnestub mõni tulevane leid edaspidiseks vaatamiseks ja uurimiseks säilitada.

Huvitavamad leiud: palveränduri pudelike ehk ampulla, varakeskaegne küünlajalg, keskaegne nooleots, Madalmaade kaubaplomm 15.–16. sajandist, keskaegne ristripats. Vaata leidude fotosid.

Pudelike – kas vaid mälestusese?
Arvi Haak, Tartu linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht

Siuru uuringualalt pärineb üks omapärane leid. See väike pudelike on vaid nelja-viie sentimeetri kõrgune, ümara alaosa ja küllaltki laia, keskelt kokku vajutatud kaelaosaga. Kahe kõrva külge kinnitati riputusnöör. Pliist või plii ja tina sulamist valatud nõu on säilinud suhteliselt tervena. Silma jääb vaid anuma ühele küljele vajutatud lohk ning kokkusurutud kaelaosa.

Juba esmapilgul saab öelda, et see pudelike, ampulla, kuulub palverännusuveniiride hulka. Sellised nõud täideti kas pühitsetud vee või õliga, vahel ka pühakohast kogutud pinnasega ning seejärel suleti. Sarnaselt tänapäeva suveniiridele oli enamikul pudelitel märk või sümbol, mis viitas nende päritolukohale, kuid Siuru leiult pole esialgu ühtki märki leida õnnestunud. Seetõttu jääb vähemalt esialgu teadmata, kust see täpsemalt toodi.

Selliseid ampulle tehti Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis ja eriti arvukalt Inglismaal. Enamasti seostuvad need palverännupaikadega, kus veel on imettegev jõud. Suur osa Inglise leidudest seostub Canterburyga, kus altaritreppidel mõrvatud piiskop Thomas Becketi vere maagilist mõju teati kõikjal Euroopas. Vähem varakatele palveränduritele valmistati pudelikesi püha Tooma veega, kuna mõned veretilgad olid lisatud ka kaevu, kust seda vett ammutati.

Eestist on praeguseks teada vaid kaks sellist eset. Üllataval kombel on mõlemad leitud Tartu lõunapoolsest eeslinnast. 2003. aastal tuli seda tüüpi pudelike päevavalgele kaubamaja ehitusalalt. Sellel kujutatakse kahe peaga kotkast, mis näitab, et see valmistati Saksamaal Reini-äärses Neussi linnas. Neussi pühaku Quirinuse kaevust pärinevat vett müüdi palverändureile, kes lootsid abi muhkkatku, rõugete ja podagra vastu, kuid see pühak aitas ka loomahaiguste puhul.

Lihtrahva hulgas loodeti selliste pudelikeste abile ka siis, kui need olid tühjaks jäänud. Palverändurid kandsid neid kaelas või kinnitasid mütsile. Karjaõnne tagamiseks on neid lautadesse peidetud või seinale naelutatud. Sageli kaevati neid parema saagi nimel ka põllumulda. Kas ka Tartu pudelikesed on eeslinna alale peidetud, peab selguma uuringuala kujunemisloo analüüsimisel.

Huvitavamad leiud: 13. sajandi metallist lant, 14. sajandi vilepill, keskaegne kõrvalusikas, muinasaegne ripats, 13.-14. sajandi käevõru. Vaata leidude pilte.

Lant
Arvi Haak, Tartu linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht

Siuru kaevamised on uuringuala keskel jõudnud loodusliku turbakihini ning selles avastatud vagumuse põhjast tuli päevavalgele väike, vaid 5,5 cm pikkune pikliku kujuga lapik ese, mille suurim laius on pisut alla sentimeetri. Esmapilgul on see üsna väheütlev, vaid tagaküljel on eseme keskteljel näha väikest laiendit ning eseme kuju viitab sellele, et see on vormis valatud, tõenäoliselt pliist või siis plii ja tina sulamist. Asjakesega koos kogutud keraamikakillud osutavad ilmselt 13. sajandil kujunenud ladestusele.

Ehkki täiesti kindlat viidet selliste esemete kasutamise kohta seni pole, on tõenäoline, et tegu on kalastamisel kasutatud landiga. Üldkujult meenutab leid tõepoolest väiksemat kala ning uuena võis see ka hõbedaselt läikides valgust peegeldada. Tõsi, eseme küljes puudub konksu kinnituskoht, kuid seda pole ka mitmel teisel seni teadaoleval landiks peetud leiul.

Eesti arheoloogiliste leidude seas on enim lante kogutud Emajõe suudmealalt Praagalt. Tartust on seni teada üks selline leid, mis tuli päevavalgele praeguse Kesklinna Keskuse rajamisel. Mõlemad on sarnase kujuga ning valmistatud tõenäoliselt pliisulamist. Ka mujal pole erinevaid peibutise avastatud kuigi arvukalt, paremini on äratuntavad need, mille külge on kinnitatud konks. Õngekonkse leidub arheoloogiliste leidude seas arvukamalt, ka Tartust on mitmeid teadaolevaid leide. Mitmeid varasematel uuringutel leitud kalastusvahendeid näeb linnamuuseumi näitusel „Tartu – jõe nägu“ ja lähiajal lisandub sellele näitusele ka siinkirjeldatav lant.

13. sajandil ehk ajal, mil Siuru uuringuala leid tõenäoliselt kraavi põhja kadus, muutus kalapüük ja kala toidulaual väga oluliseks, on ju kala katoliiklikus kultuuriruumis üldteada paastuaja toit. Ka keskaja kirjalikes allikates on Tartu kaladest juttu, Tartu havisid on transporditud näiteks Tallinna. Ka läikiv kalaukujuline lant võiks sobida havipüügiks, muidugi eeldusel, et praegust Siuru ala läbiv vagumus oli vähemalt suurvee ajal Emajõega ühenduses. Kalatiigid, mis tagasid kindla saagi ja mida eeldatavasti leidus ka Tartu ümbruses, on samuti alguse saanud keskajal.

Huvitavamad leiud: ilmselt 15.-16. sajandist pärit sõrmus, keskajast pärit pitsat, metallist täring, parmupill ja rõivakaunistus. Vaata leidude pilte siin.

Veel üks sõrmus
Arvi Haak, Tartu linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht

Siuru uuringuala on praeguseks laienenud ning suuremas osas uuringualast on käsil 17.-18. sajandi ladestuste eemaldamine. Siiski on mõnes kaevandiosas jõutud ka varasemate kihtideni. Avastatud sõrmus on 2,2 cm läbimõõduga ning moodustab pisut ebaühtlase, 0,6–0,7 cm laiuse riba. Ese on kergelt lopergune, kuid muidu hästi säilinud. Tähelepanuväärseks teevad leiu selle välisküljel olevad sümbolid. Ehkki ese on seni puhastamata, on hästi näha ristikujuline märk ning selle kõrval asuvad sümbolid, ilmselt minuskelkiri. Reljeefsed tähed näitavad, et sõrmus on valatud ning ehkki materjal pole veel määratud, tundub tumedat pinda arvestades kõige tõenäolisem tina- ja pliisulam. Sõrmus on nõnda väike, et tähed polnud kindlasti eemalt vaadates loetavad ning neil oli teistsugune eesmärk.

Välisküljele valatud tekstiga sõrmused on 15. ja 16. sajandil Euroopas küllaltki levinud.Uhkemad neid valmistati väärismetallist, kuid leidub ka vase- ja tinasulamitest sõrmuseid. Sarnaselt sõlgedele, paatritele ja ripatsitele võib ka sõrmustele olla kirjutatud IHESVS (Jeesus), Maria või ka kolme hommikumaa targa, Kasperi, Melchiori ja Balthasari, nimed. Muidugi loodeti selliste esemete kaudu tagada pühakute abi ja toetus. Kolmelt kuningalt loodeti kaitset epilepsia ja palaviku, samuti deemonite, äkksurma ja katku eest. Vähemalt väärismetallist esemed jõuavad aaretesse kindlasti ka reformatsiooni järel, mil luterlikus kirikus pühakute rolli sellisena ei käsitletud. Erinevalt abielu- ja kihlasõrmustest, mille puhul kaaslase nimi või initsiaalid graveeritakse siseküljele ning on pidevalt ihuga kokkupuutes, on need tähed välisküljel.

Eestist on selliseid sõrmuseid praeguseks teada kümmekond, seda nii linnadest kui ka maapiirkondades peidetud aaretest. Mõnel juhul on arvatud, et kirjatähti on püütud jäljendada, kusjuures jäljendaja ise ei pruukinudki tähti tunda. Kes kõneksoleva sõrmuse valmistas, jääb praegu teadmata, küll võime arvata, et ka kohalik mittesaksa elanik oskas pühakute kaitsest lugu pidada.

Huvitavamad leiud: keskaegne kotkamotiivi ja inimfiguuriga rõivahaak, keskaegne kukemotiiviga veini- või õllevaadi kraan, luust keskaegne mängunupp, inimfiguuri motiiviga ehiselement 16. sajandist, 12.–13. sajandi võreripats. Vaata leidude pilte.

Kotkakujutisega konksuke
Arvi Haak, Tartu linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht

Mitmete metall-leidude hulgas, mis on Siuru uuringualalt päevavalgele tulnud, on siiski üsna vähe neid, mida kaunistab kergesti äratuntav kujutis. Üks uhkemaid selletaolisi on kaheosaline ese, mille ühel osal jääb silma reljeefne kotkas. Välja on joonistatud linnu saba , rinna- ja tiivasuled, kotka pea on pööratud paremale. Kotkaga liitub teine märk, mille kuusnurga iga tipu juures on väike rõngakujuline laiend, sisemuses näeme aga lohet, kelle keha keskosa juures näeme inimest. Eseme tagaküljel on väike kinnituskonks.

Selle leiuga koos on oluline kuu aega varem avastatud kotkakujuline rõivahaak, millel kujutatud kotkas vaatab vasakule ning samale poole on suunatud ka eseme tagaküljel olev kinnitusaas.

Tõendust sellele, et selliseid rõivakinnitusi kasutatigi paariskujul, pakub Saksamaal Brandenburgis asuvas Pritzwalki linnas avastatud aardeleid. Aardes olnud rõivakinnitustel on kujutatud nii kaht lõvi kui ka Tartu leiule väga sarnaseid kotkaid, vaid ühenduslüli on vapikilbi kujuga. Nimetatud aardeleid arvatakse olevat peidetud ajavahemikus 1329–1349, seega pärinevad Siuru ehitusala leiud tõenäoliselt samuti 14. sajandi teisest või kolmandast veerandist. Selliste haakide ja öösidega kinnitus asus tavaliselt särgi- või vahel ka mantlikaeluse lähedal, mõnikord oli neid kohakuti mitu paari. Sarnase põhimõttega haagid sobisid ka vöökinnituseks.

Märkimisväärne on ka kuusnurksel ühenduslülil kujutatud stseen. Draakoni kõhupiirkonnas, eseme paremas servas paiknev inimfiguur viib mõttele, et kujutatu võiks olla Püha Margareeta. Antiookias 3.–4. sajandi vahetusel tegutsenud Margareeta imetegu oli võit draakoniks kehastunud saatana üle ning sageli kujutatakse teda draakoni või mao kõhust ilmuvana. Margereeta oli nurganaiste, aga ka teenijatüdrukute, alusetult süüdistatute ja neeruhaiguste all kannatajate kaitsepühak, keda austati Eestiski, nimelt asub Margareeta kirik Läänemaal Karusel. Margareeta kujutisega kinnitus sobiks väga hästi naisteriietele. 14. sajandil kasutasid sarnaseid riidehaake nii mehed kui ka naised, kuid nii uhkeid esemeid pole Eestist seni leitud ja ka Saksa aladelt on neid teada vaid üksikuid.

Huvitavamad leiud: keskaegne metallist täring, 11. sajandi münt, keskaegne käevõru, mõõga või pistoda tupe detail umbes 15. sajandist, varakeskaegne sõrmus. Vaata leidude pilte.

Kes võis küll kaotada täringu?
Arvi Haak, Tartu linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht

Lihtsam on alustada sellest, et Siuru uuringualalt leitud väike, vaid sentimeetrise küljepikkusega metalltäring pole kuigi tavaline leid. Nii on Eesti avalike leiukogude andmebaasides, vaid kaks kindlamat metalltäringut. Siuru uuringualalt on see juba kolmas taoline leid.

Keskajal ja varauusajal valmistati täringuid kõige sagedamini luust ja sarvest, kuid vahel on neid valatud ka odavamatest metallisulamitest, enamasti pliist. Ehkki tina ja plii eristamine pole palja silmaga enamasti võimalik, tundub esialgu tõenäoline, et samast materjalist on ka siin kirjeldatav ese.

Kui metallist täringuid on Eestist teada vaid üksikuid, siis luust ja sarvest mänguvahendeid on praeguseks avastatud pisut üle poolesaja. Eesti täringuleiud seostuvad saksa kultuuriruumiga: enamik neist on leitud linnadest, linnustelt ja kloostritelt. Saksa aladel on luust täringuid valmistatud väga arvukalt, metall-täringute kohta on teada vähem. Euroopas teame viimaseid enim Suurbritanniast, seda eelkõige hobiotsijate leidude põhjal. Ilmselt polnud veeratamise juures olulist vahet, mis materjalist täring tehtud oli.

Täringuid seostame esmalt mõistagi mängimisega. Teame ju, et paljude lauamängude tegevus algab täringuviskest, meenuvad ka mõned mängud, kus oluline on visata mitme täringuga etteantud tulemus. Siuru täringu eeldataval kasutusajal mängisid täringuid peamiselt täiskasvanud, täringumängus võis võita ja kaotada suuri summasid ning kirik ei kiitnud sellist tegevust sugugi heaks. Uurijad on välja toonud, et täringuid kandsid kaasas ja kasutasid ka vaimulikud. Nimelt on kolme täringu viskamisel võimalik saada 56 erinevat tulemust, millest igat seostati ühe teadaoleva voorusega ning vaimulik otsustas täringuviske abil, millisega neist on tegu ja kuidas edasi tegutseda. Seega on täringuveeretamise tulemust nähtud ka jumaliku ettemääratusena.

Ehk siis, püüdes vastata püstitatud küsimusele, vaevalt et kaotaja oli laps, küll võis ta olla õnnemängur – või hoopis vaimulik.

Huvitavamad leiud: keskaegne luust kamm, keskaegne kaunistatud kasetoht, Tartu vapiga keskaegne teken/koduraha, Wolter von Plettenbergi veering 1526, pardikestega (vara)uusaegne nipsasi. Vaata leidude pilte.

Märgid kasetohul
Arvi Haak, Tartu linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht

Umbes 20 cm pikkune kasetohuriba, mis end Siuru keskuse ehitusalal kultuurkihist ilmutas, on kahtlemata märkimisväärne leid. Kasetoht säilib üldiselt vaid niisketes oludes. Vanimad Eestist teadaolevad kasetohuleiud pärinevad kiviajast, nimelt on Tamula asulakohalt leitud võrguujuk. Samas kohas asunud kalmistult leiti ühest hauast kasetohuribasid, mille põhjal on arvatud, et surnu võis olla kasetohtu mähitud. Tohust nõusid on teada hilisrauaajast, tuntumad neist on Lõhavere linnuselt leitud puitlaastust küljega vakkade põhjad ja kaaned. Ehkki Eesti linnades ja ka eeslinnade alalt on tohust esemete katkeid leitud pisut enam, on neid siiski suhteliselt vähe. Muuseumikogusse jõuavad eelkõige tohust karbipõhjad, vähem on muid esemeid, nagu tohuribadest punutud viiske. Riia-eeslinna alalt on teada ka tohuribadest punutud kõristi. Kõige sagedamini on tohust esemed säilinud 13.–14. sajandi niiskes, kuid tihkes kultuurkihis.

Siuru leiu teeb veelgi erilisemaks asjaolu, et riba on kogu pikkuses ornamendiga kaetud. Ehkki suuremaid tohust esemeid leitakse harva, võime öelda, et teadaolevad vakad ja karbid olid enamasti kaunistusteta. Üks näide kaunistatud tohuribadest on teada Karksi keskaegselt linnuselt, sealsed tohukatked on aga sedavõrd väikesed, et pole võimalik öelda, mis eseme küljest need pärinevad.

Keskaegseid tohust esemeid on Eesti lähiümbruses enim teada Novgorodist. Rahvusvaheliselt enim tähelepanu on pälvinud sealsed tohtkirjad, mida eelmise aasta seisuga oli avastatud 1250. Kuna need sisaldavad argielulisi teateid, on need väga oluline allikas linna igapäevaelu kohta. Eestist pole seni tekstiga kasetohtu leitud.

Siuru tohuribal olev muster, mis koosneb u 2 cm suurustest ruudukestest, nende sees paiknevad ristuvad jooned ja täpikestest moodustuv ring, on selgelt kaunistuseesmärgiga. Mis eseme küljest see pärineb, pole hetkeseisuga lihtne hinnata. On selge, et tegu on mõne suurema esemega, kuid kindlama seisukoha võtmisega jääme ootama järgmisi leide, mis pakuvad edasisi vihjeid.

Huvitavamad leiud: 1772. aasta münt, keskaegne luust vilepill, võimalik kaitserüü osa, savikujuke 18.-19. sajandist, mõne arvamuse kohaselt ka varasem. Vaata leidude pilte.

Epolettidega savikujuke
Tartu Linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht Arvi Haak

Keraamiliste esemete, peamiselt savinõude, aga ka ahjukahlite, ehituskivide ja muu taolise katkeid leitakse arheoloogilistel uuringutel peaaegu alati kõige rohkem. Enamik sellistest keraamilistest leidudest on tarbeasjad, sageli igasuguste kaunistusteta. Siuru kaevamistel välja tulnud savikujuke on neist selgelt erinev ja väärib kahtlemata tähelepanu.

Paari sentimeetri kõrgune katke on kohati punase, kohati halli murdepinnaga. Eset katab roheline glasuur, millel on näha hoolikalt välja voolitud kaunistused: epoletid õlgadel, kaks nööbirivi rinnaosas, eenduv sabakuub ja seljal vöökohal kaks nööpi. Puusale asetatud käel on, küll pisut stiliseeritult, välja vormitud viis sõrme. Teine, samuti puusade kõrgusele asetatud käsi on randme juurest murdunud. Ehkki irdunud on nii pea kui ka jalad, on selge, et kujutatu on ohvitser, kelle poos võiks viidata hobuse seljas istumisele, seda mõtet toetab ka säilinud osa allservas olev detail, mis võiks pärineda sadulast. Sel juhul on koos hobusega murdunud ja kaotsi läinud ka jalgade alaosa. Teist samasugust leidu pole seni Eesti arheoloogiakogudes teada ning ka mujalt maailmast tuleb lähemaid paralleele veel otsida. Rõivastuse põhjal otsustades võiks kujuke olla valmistatud 18. –19. sajandi vahetuse paiku. Sel ajal valmistavad maalitud sõdurikujukesi mitmed keraamikatöökojad, Tartu leid on nende kirevamundriliste sõdurite kõrval siiski pisut lihtsama teostusega.

Erinevalt tarbenõudest, mille algset otstarvet võimaldavad selgitada jäägianalüüsid, tuleb kujukeste puhul lähtuda kaudsetest andmetest. Ülesande muudab keerukamaks asjaolu, et sellised keraamilisi inimfiguure leitakse suhteliselt harva ning enamasti on need värviliste maalingutega portselanist iluasjad. Vahel on inimkujuliseks vormitud ka näiteks ahju ülaserva kaunistanud kroonkahleid, jooginõude kaanenuppe ja teisigi tarbeesemeid. Tallinnast on teada ka savist nukuke, mis on oluliselt lihtsam ja vähemate detailidega.Praeguse leiu suurus ja mitmed hoolikalt viimistletud detailid viivad mõttele, et ehk on tegemist siiski iluasjaga, mis kaunistas mõnd 19. sajandi alguse keskklassi kodu.

Huvitavamad leiud: luust lõvimotiiviga noa käepide, 15. sajandi pitsat, keskaegne siksakornamendiga sõrmus, hobusemotiiviga keskaegne ripats. Vaata leidude fotosid.

Loomakujulise käepidemega nuga
Tartu Linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht Arvi Haak

Mõne leiu puhul pole vähimatki kahtlust, millega on tegu. Murdunud terale vaatamata on selge, et leitu on nuga. Lauanuga, kui täpsem olla. Eriliseks teeb Siuru ehitusalalt leitud noa selle loomapeakujuliseks nikerdatud luukäepide. See on meie harjumuspäraste noapidemetega võrreldes suhteliselt väike, vaid 6,3 cm pikk ja pisut üle sentimeetri lai ning umbes pooles ulatuses siledaks lihvitud. Käepideme noatera poolne ots on samuti reljeefse mõikaga kaunistatud, kuid rohkem on vaeva nähtud käepideme teise otsaga, mis on vormitud äratuntavalt loomapea kujuliseks. Reljeefselt joonistuvad välja looma ninasõõrmed ja kõrvad, noaselja poolne lakk on reljeefsete soontega osadeks jagatud ning võimalik, et esitatud üsna stiliseeritult.

Sellele, et avastatud nuga oli mõeldud just söögiriistaks, viitab lisaks üsna väikestele mõõtmetele ja rikkalikult kaunistatud käepidemele ka ühtlase laiusega teraosa. Kõike öeldut arvestades polnud see nuga sobilik vähegi suuremat jõudu nõudvaks lõikamiseks.

Leitud nuga pole tegelikult kõige varasem ega ka kõige uhkem Tartust avastatud noakäepide. 13. sajandil hakkas Pariisis levima mood kujutada kogu noapideme ulatuses inimfiguuri. Üks selline naisekujuline noapide on leitud ka Siuru ehitusala lähedalt praeguse Playtechi hoone alalt.

Lauanugade kasutusele tulekut saame seostada uute lauakommetega, mis Läänemeremaadesse ning ka Liivimaa kõrgklassini jõudsid ilmselt 15. sajandi keskel. Esialgu jäi uus mood üksikute jõukamate majapidamiste eripäraks ning linnades kohtame selleaegseid söögiriistu haruharva. Ehkki siinkirjeldatav ese avastati 15.–16. sajandi leide sisaldanud ladestusest, tundub tõenäolisem, et see on pärit 17. sajandist, mil ilmselt ka siinsete linnade keskklass uue kombe üle võttis. Muide, samasse aega jääb ka kahvli ilmumine peenema linlase toidulauale.

Huvitavamad leiud: hobusemotiiviga ripatsid, raha kaalumiseks mõeldud keskaegne kaaluviht, 13.–14. sajandi kamm, keskaegse sõle katke, 16. sajandi õlilamp/küünlajalg, keskaegne täring. Vaata leidude fotosid.

Helisev hobune
Tartu Linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht Arvi Haak

Paljude ripatsite hulgas, mis Tartu kesklinna kaevamistelt välja on tulnud, püüab pilku üks eriline loomake. Pea ja selg ei jäta kahtlust, et see vaid 2,5 cm pikkune ja 4 cm kõrgune asjake kujutab hobust. Seest õõnsana, seega ruumilisena valatud eseme keha allosas on näha nii siksakjoont kui ka aasakesi, mille külge riputatu pole praeguseks säilinud. Tartu eeslinna peatuma jäänud suksu pole ilmselt kohalik maatõugu loom, sest varem pole sellist ripatsit siit leitud. Nende ridade kirjutamise ajal selgus, et päevavalgele on tulnud teinegi hoburipats. Kust nad siis tulnud on?

Pöörates pilgu naaberaladele, tuleb selline vorm eeskätt ette vadja aladelt. Eestis on taolisi hoburipatseid enim avastatud Jõuga kääbastest Iisaku lähedalt, veelgi arvukamalt aga vadja aladelt tänapäeva Loode-Venemaal, samuti Laadoga järve rannikult ja mõned ka tänapäeva Lätist. Tartumaa kaks senist leidu pärinevad vadjapärastest Mäksa ja Välgi kalmistutest. Nii on senised uurijad seostanud hoburipatsid vadja rahvastikuga, mis 12.–13. sajandil asus nii praeguse Ida-Virumaa aladel kui ka Narva jõest ida poole jääval maa-alal. Samuti on selliseid ripatseid teada Novgorodist, Tartumaalt on neid seni leitud Sellist vormi on dateeritud 13. sajandisse ja 14. sajandi algusse.

Jõuga haualeidude põhjal saame teada sedagi, et enamik sealseid hobuleide on paiknenud vööpiirkonnas, seega pole neid kantud kaelaehetes, nagu enamikku tolleaegseid ripatseid, vaid vööle kinnitatuna. Sealsete esemete allosas olnud rõngastesse on ketilülidega kinnitatud kuljused, nii on sellised hobused kandjaga kaasa helisenud. Uurijate tähelepanu on pälvinud ka loomakese keha allosas olev siksak, mida on seostatud vee ja sellega seonduvate uskumustega.

Hoburipatsid pole ainus vadjapärane leid Siuru ehitusalalt. Varem on päevavalgele tulnud ka kaks põiminguga ripatsit, mille vorm meenutab suure sõela põhja. Ka selliseid ripatseid on arvukamalt teada praegustelt Loode-Vene aladelt ja Virumaa muististest, üks ka eelnimetatud Mäksa vadjapärasest kalmistust ja kaks Otepäält. Nii tundub mõeldav, et ka Siuru ehitusala leiud seostuvad vadjalaste sisserändega Liivimaa aladele 13. sajandi viimasel kolmandikul ja 13.–14. sajandi vahetuse paiku.

Huvitavamad leiud: keskaegne mündiaare, ordu ja Tartu müntidega; keskaegne kaunistustega vöö katke; keskaegne, tõenäoliselt peegli või pühapildiga palverännumärk; Neitsi Maarja ja Jeesuslapsega 15. sajandi palverännumärk; inimnäo motiiviga keskaegne palverännumärk. Vaata leidude fotosid.

Peotäis hõberaha
Tartu Linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht Arvi Haak

Siuru väljakaevamisi külastanud klassiekskursioon poleks saanud valida paremat aega – parajasti oli päevavalgele tulnud vähemalt 31 keskaegsest mündist koosnev peitleid! Ehkki mündid on veel korralikult puhastamata ja määramata, saame juba foto põhjal aru, et selles kogumis on Tartu vapipildiga, ristatud mõõga ja võtmega vermingute kõrval ka ristikilbiga Liivimaa ordu Tallinna verminguid. Müntide kujunduse põhjal on äratuntav nii siinne suurim mündisort – artigid – kui ka väiksemad rahad – pennid.

Nii Tallinnas kui ka Tartus algas artigite vermimine 1360. aastatel ning jätkus 1420. aastate mündireformini. Need mündid kaalusid algul keskmiselt 1,2 grammi, kuid alates 1390. aastatest vähenes nii nende kaal kui ka hõbedasisaldus. Siinse leiu müntide vermimisaja täpsustamisel oli abiks Eesti Ajaloomuuseumi teadur-kuraator Ivar Leimus. Esialgse hinnangu kohaselt pärinevad siinse leiu artigid 1390. aasta mündihalvenduse eelsest ajast, kuid sellele saab kinnituse anda pärast nende puhastamist.

Siuru kaevamistel on münte leitud varemgi nine äsjast mündikogumit arvestamata on neist üle poolesaja keskaegsed. Seda on arvukamalt kui ühelgi teisel Tartu linnas toimunud kaevamisel. Leitud on ka üks väiksem kogum 13. sajandi viimasel ja 14. sajandi esimesel kolmandikul Tallinnas ja Tartus vermitud penne. Kohalike vermingute kõrval esineb ka haruldasi, näiteks Taani kuninga Christoffer II (valitses 1320–1326 ja 1329–1332) ilmselt Roskildes löödud penn. Ka varauusaegseid münte on avastatud märkimisväärsel hulgal. Siuru kaevamiste mündiainese süvaanalüüs aitab loodetavasti selgitada, milliseid teadmisi siit leitud mündid linna omaaegse rahakasutuse kohta annavad ning kui palju on selliseid, mis ei seostu tartlaste, vaid pigem linna külaliste, kõige tõenäolisemalt kaupmeestega.

See, et leitud müntide hulgas on nii penne kui ka artigeid, viib mõtte sellele, et need ei ole tahtlikult peidetud. Osa münte on ka kokku kleepunud ning seega olnud koos ka maasse jäämise hetkel. Kõige tõenäolisemalt pärineb leid kellegi rahakotist, mis mingil põhjusel toonase eeslinna mudasesse maapinda kadus.

Huvitavamad leiud: 14. sajandi hoonepõhi koos kerisahjuga, tõenäoliselt palvekee otsas rippunud keskaegne ristike, keskaegne laevamotiiviga kaubaplomm Amsterdamist, muinasaja lõpust–keskaja algusest pärinev kaaluviht, kolmainusümboolikaga keskaegne sõlg. Vaata leidude fotosid.

Koge, küll vaid kangaplommil
Tartu Linnamuuseumi arheoloogiavaldkonna juht Arvi Haak

Tänapäeva müntidest pisut suurem, 3,7 cm läbimõõduga pliist kettake on Siuru kaevamistel osalejatele tuttavat tüüpi ese. Kangaplomme on siinselt uurimisalat välja tulnud arvukalt, juba praegu saame öelda, et mitu korda rohkem kui Tartust üldse varem teada oli. Seetõttu on siinsed leiud oluline allikas Tartu kaubanduse kohta.

Erinevalt teistest kaubaplommidest, mille hulgas leidub näiteks tolliplomme või ka kauba omanikule viitavaid märke, võime öelda, et enamik kangaplomme viitavad kauba päritolukohale. Plommidega märgistati kangaid üldjuhul nende valmistamiskoha ja kvaliteedi tõendamiseks. Juba 12. sajandil Flandrias alguse saanud komme levis järgneva sajandi jooksul kõigisse Euroopa olulisematesse tekstiilivalmistuspiirkondadesse. Kui säilinud riidekatkete päritolu tuvastamiseks on vaja kasutada keemilisi analüüse, siis kaubaplommide puhul lubab päritolu selgitada linna vapipilt või vahel ka plommile kantud tekst. Seetõttu on kangaplommid väga oluline allikas, mille põhjal saab kirjalike alllikate kõrval uurida tekstiilikaubandust ja tarbimist.

Nagu öeldud, viitab kangaplommile kantud kujutis sageli omaaegsele linnavapile. Ka äsjase leiu puhul on sellel kujutatud koge üks Amsterdami sümbolitest. Plommi tagaküljele on löödud Amsterdami linnavapp kolme ülekuti asetseva Andrease ristiga. Selliseid plomme valmistati 15. või ka 16. sajandil. Siuru uuringuala leiud asetavad uude konteksti ka varasemad Tartu kaubaplommid, millest kolm on leitud Raekoja platsi kaevamistel juba 1981. aastal.

Kui kangarullid või-pakid olid sihtkohta jõudnud ja lõigati väiksemateks tükkideks, muutusid plommid kasutuks ning eemaldati. Ehkki paljud neist kultuurkihti ei jõudnud, sest pliid saab kergesti ümber sulatada, on nende hulk arheoloogiliste leidude hulgas viimasel aastakümnel kõvasti kasvanud. Enamasti leitakse neid kohtadest, kuhu jõudis linnades tekkinud prügi – Tallinna näitel nii Kalamaja eeslinnas uuritud prügilast kui ka Harju värava esistelt aladel. Osa plomme võis olla laotatud toonastele aiamaadele koos sõnnikuga. Milline on Siuru kaevamiste tänaseks enam kui poolesaja kangaplommi levikumuster ja -põhjus, tuleb selgitada edaspidise analüüsiga.