Loomad ja linnud

Paljud linnuliigid on valinud omale elupaigaks asulad, sest leiavad sealt lihtsasti toitu ja pesitsusvõimalusi. Asulates on neile ka vaenlasi vähem kui looduskeskkonnas. Inimestena peame selle olukorraga kohanema ning püüdma võimalikku konflikti nt pesitsemist majakatusel, varakult ennetada.

Varakevad enne pesitsushooaja algust on parim aeg hoone(d) üle vaadata ning vajadusel takistada sellele lindude ligipääs. Üle peab vaatama ligipääsu nii katusele, pööningule, rõdudele kui räästaalustele, samuti kogu pooleliolev ehitis või näiteks laoplats.
Kui kevadel või suvel on plaanis majal katust või voodrit vahetada, tuleb nüüd olla eriti tähelepanelik. Juba pesitsema asunud lindude häirimine on ebaeetiline ja seadusega keelatud, sest poegade kasvatamine on nende jaoks kõige olulisem ja tundlikum periood. Kui nüüd tähele ei pane, tuleb ehitustööd edasi lükata.

Looduse loomulikku eluringi peaks inimene sekkuma võimalikult vähe ja linnud on linnakeskkonna loomulik osa. Sekkumine on põhjendatud ainult inimeste tervise või vara kaitseks. Seega on varajane tegutsemine ülioluline. Kui pesas on juba munad ja/või pojad, tuleb neist eemale hoida ning oodata tibude kasvamist ja pesapaigast lahkumist. Poegi häirima minnes, annab inimene ise linnule märku, et ta on ohtlik ja nii suureneb inimesi ründavate isendite hulk. Kui negatiivne kogemus inimestega puudub, kasvatavad nt kajakad rahumeelselt oma pojad suureks ja lahkuvad.

Praktilisi nõuandeid pesitsuse ennetamiseks katustel:

• Kata võrguga või paranda võimalikud avaused ja augud maja räästaalustes ning mujal enne lindude saabumist.
• Hoia katus risust ja muust võimalikust pesamaterjalist puhas, kontrolli katust sageli. Lamekatusel ja rõdul ära hoia tarbetuid esemeid.
• Katust tuleb külastada igapäevaselt ja koristada võimalikud pesaalged, andes nii lindudele märku, et tegu ei ole sobiliku pesapaigaga.
• Linde, näiteks vareseid, hakke ja kajakaid, meelitab inimese lähedale pesitsema ka lihtsasti kättesaadav toit. Hoia prügikastid suletuna ja kogu komposti suletud kompostris.
• Vajadusel kasuta juba enne pesitsemise algust sobivaid peletusvahendeid, nt röövlinnu kujutisi, ridva otsas hõljuvaid tuulelohesid, silma meenutavaid palle vms. Varieeri neid, sest linnud harjuvad ruttu.

Ka siis kui pojad juba suured, ei ole inimese sekkumine nende igapäevaellu vajalik.
On tavapärane, et paljude linnuliikide pojad lahkuvad pesast enne lennuvõimeliseks saamist. Sel ajal nad treenivad oma tiibu. Kui pesast väljunud linnupojal on suled seljas ja ta pole vigastatud, ei vaja ta abi. Vanemad hoiavad sellistel poegadel eemalt silma peal, kuid väga tihti enam ei toida.
Vaid siis kui linnupoeg ei ole ühtlaselt kaetud sulgedega, peaks ta olema veel pesas. Sellisel juhul tõsta poeg ettevaatlikult pessa tagasi. Kui aga pesa näha ei ole, tõsta poeg varjulisse kohta ja lahku. Kui linnuvanem pole ise poega hüljanud, hoolitseb ta poja eest edasi.

Allikas: Keskkonnaamet.ee

Talvised aialinnud ja nende lisatoitmine

Suvised aialinnud ja nende abistamine

Lindude toitmisest

Linnusõbralik aed

Soovitusi kassipidajale

Linnud ja klaaspinnad

Hulkuvast või viga saanud lemmikloomast saab teatada Tartu koduta loomade varjupaiga telefonil 5333 9272 või 15 400. Samal telefonil tuleb teatada ka linna avalikust ruumist leitud surnud loomadest.

Varjupaik reageerib väljakutsele E–R 8–20 ja L 8–17.

Tartu elanik saab oma looma varjupaigale loovutada tasu eest E-R 9-18 (49€ 14 hoiupäeva eest). Loomi saab külastada T–R 14–18 ja L 12–16.

Hättasattunud metsloomadest ja-lindudest saab teada anda riigiinfo telefonile 1247, kust vajadusel suunatakse konkreetse spetsialisti juurde.

Keskkonnaministeeriumi infolehekülg: Mida teha „leitud” metsloomadega?

Kui teie lemmikloomal on lihtsamaid terviseprobleeme, siis saate nõu küsida loomaarsti nõuandeliinilt 900 0112 ( 24h/kõne hind 0.98€/min).

Loomade ja -lindudega seotud hädajuhtumisest saab teada anda hädaabinumbril 112.

Kui linnarebastega tekib probleeme, siis on mõned reeglid, millest tuleks kinni pidada:

• Rebaseid ei tohi toita.
• Toidujäätmeid ei tohi vedelema jätta, sh tuleb jälgida, et koduloomadele mõeldud toitu ei jääks rebastele kättesaadavasse kohta. Sama lugu on lahtiste kompostihunnikutega, kus rebased samuti toitu otsimas käivad. Tuleb arvestada, et rebane on võimeline hüppama üle ka kahemeetrisest aiast ja kaevama käigu aia alt, mistõttu tavaline aed rebast ei pea.
• Vältida tuleb rebasekutsikate kojuviimist või muul viisil rebastega „sõbrustamist“. Paljudele inimestele rebased meeldivad, kui selleks, et vältida võimalike konfliktsituatsioonide teket seetõttu, et rebane muutub inimese suhtes julgeks, oleks parem nende tegemisi jälgida distantsilt. Igaüks peaks ka arvestama kaaslinlastega, kellele rebased ei meeldi või tekitavad neis hirmu. Kardetaks ka oma koduloomade, just kasside ja väiksemat kasvu koerte pärast.

Oluline on inimeste teadlikkuse tõstmine. Aeg-ajalt võib linnarebastega probleeme tekkida, ent need on pigem harvad erandid. Ka rebaste seas on indiviide, kes on inimese suhtes vähemkartlikud ja võivad seetõttu hirmu tekitada. Samas ei kujuta rebased endast reaalset ohtu inimestele, nad ei ründa inimest. Me peame õppima nendega koos linnas elama − keegi ei vaidlusta ju koertega koos linnas elamist, kuigi koerte rünnakuid inimestele esineb võrdlemisi suurel hulgal.

Nõuandeid jagas Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloogia osakonna terioloogia õppetooli juhtivteadur Urmas Saarma.

Plumer L, Saarma U. 2015. Linnarebased. Eesti Loodus, 66(1): 8−17.

Plumer L, Saarma U. 2015. Linnarebased 2. Kuidas me neisse suhtume? Eesti Loodus, 66(9): 16−21.