Kuigi talvise sõidu jaoks on võimalik endale soetada kõikvõimalikku atribuutikat, on ainsad asjad, milleta läbi ei saa, jalgratas ning julge pealehakkamine. Ka kapitäiest talvevarustusest pole vähimatki kasu, kui jääb tegemata samm rattaga uksest välja minekuks. Siiski, paar väikest asja võivad sellele esimesele sammule natuke kindlust lisada.
Kõige suuremaks abiks lumistes ja libedates oludes väntamiseks on sobilikud rehvid. Mida laiemad ja sügavama mustriga, seda paremad. Muidugi on kõige parem valik on naelrehvid, mille abil saab julgemalt ka mööda kiilasjääd veereda. Paljud talvised rattaliiklejad saavad edukalt hakkama ka ilma naelteta, teised jällegi on sügavalt naelte usku. Kes nüüd kahtleb, et kas naelrehvid või mitte, saab mugavasti rentida mõne linnaratta (need on talvisel ajal naelkummidega varustatud) ja teha proovi kuis meeldib. Kasutades talvel edasi suverehve, näiteks maastikurehve, on hea nipp lasta kummist natuke õhku välja. Pehmemad rehvid libisevad lume peal vähem.
Et päike käib järjest madalamalt, siis on talvisel ajal päris ilma tuledeta üsna raske hakkama saada. Õnneks on igas rattapoes lai valik kõiksuguse hinnaga valgusteid. Ka juba kerges hämaras tasub esi- ja tagatuli pidevalt põlemas hoida, et kaasliiklejatele võimalikult nähtav olla.
Riietuse osas vast ei tule siin põhjamaal öelda, et talvel tuleks riietuda soojalt. Kui soojalt täpselt on nüüd igaühe sisetunde küsimus. Talvisel väntamisel kipuvad kõige rohkem külmetama jäsemete otsad ning peanupp. Soojad sokid on enamasti piisavad, et varbad soojana hoida. Kinnaste osas on hea eelistada kangaid, mis tuult läbi ei lase. Veel parem kui kinnas ulatuks pikemalt üle randme, et tuul käise ja kinda vahelt sisse ei puhuks. Üks vana hea trikk on torgata sõrmikutes käsi labakinda sisse - nii püsivad sõrmed sõidu ajal soojemad, ja kui vahepeal on tarvis teha midagi näpuosavust nõudvat, ei pea seda tegema päris paljakäsi.