Eesti Rahva Muuseumi sümpoosion „Kellele kuulub öö?“ uurib öist inimest ja teisi ööskäijaid
Eesti Rahva Muuseumi pressiteade
/ 15. märtsil toimuv sümpoosion laiendab hiljuti ERMis avatud suurnäituse „Kellele kuulub öö?“ teemasid. Kene Vernik, Berk Vaher, Andreas Kalkun ja mitmed teised ettekandjad võtavad ette nii akadeemilised uuringud kui ka praktilisemad ja poeetilisemad vaated linna öisele elule nii minevikus kui nüüdisajal.
Tänases linnas keeb elu ööpäev läbi, nii on see olnud alates 1990ndatest, kui päev ja öö on suuresti samaväärsed tegutsemisväljad. Samal ajal toob päeva ja öö rütm kaasa iselaadsed vastandused ja ootused: noored vs. vanad, turvalisus vs. hirm, reeglid vs. vabadus ning palju muud.
„Öö on meie igapäevase rütmi loomulik osa ja sümpoosion, mis algab hämardumiseelsel ajal, pakub aegruumi aruteludeks öö olemuse ja selle mõju üle,“ sõnab sümpoosioni eestvedaja, ERMi teadussekretär Agnes Aljas. „Öist linnaelu on üsna vähe uuritud ja ERMi näitus tõstab fookusesse mitmeid teemasid, millele me ööelus tegutsejatena harva mõtleme, olgu nendeks siis piiride hägustumine ja neist üleastumine, anonüümsus või see, mis võimaldab meil ööpäev läbi toimekas olla,“ lisab Aljas.
Näitusega kaasneval sümpoosionil minnakse mitmete teemadega süvitsi. Psühholoog ja unenõustaja Kene Vernik selgitab, miks me käitume öösel teisiti, mis meiega füsioloogiliselt toimub ja miks on lihtsam reeglitest üle astuda.
Endine Kaitsepolitsei peadirektori asetäitja Martin Arpo esindab üht öise ameti pidajat, korravalvurit kõige laiemas tähenduses. Hämarad asjad võetakse enamasti ette pimeduse kaitsva tiiva all, mis tähendab, et suur osa meie siseturvalisuse tööst tehakse samuti öisel ajal. Pronksiööst tuleb lausa eraldi juttu.
Tallinna Linnaelumuuseumi kuraatori Madli Vanamöldri ja projektijuhi Made Isaku ettekandes kohtuvad kirik ja kõlvatus ning vaatluse alla võetakse tallinlaste ihad ja nendega kaasnenud tabud aja jooksul. Vaadeldakse linlaste seksuaalkäitumist, erootikat ja prostitutsiooni Tallinnas läbi aja.
Eesti Rahvaluule Arhiiv vanemteaduri Andreas Kalkuni juhtimisel võtame ette ühe ekskursi ka maale, talurahva öisesse ellu. Rahvaluulesse on talletatud omajagu mõtteid öisest ajast ja vastuolulist suhtumist sellesse, mida oleks õige öösel teha ja mida mitte.
Kunstniku ja etnoloogi Hildegard Reimanni ettekanne on tõenäoliselt kõige poeetilisem, sest haarab öiste tegutsejate hulka loomad ja nende jäljed maastikul, keda või mida võib olla esmapilgul isegi keeruline märgata ja tajuda nende ühendust meie, inimestega. Püsinäituse „Kohtumised“ osalussaalis avame 2. mail ka tema näituse „Kummalised kohtumised“.
Sümpoosioni viimases plokis astume tuppa. Esmalt asume Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri magistrandi Ann-Katriin Kelderi abil mõtestama Tallinna alternatiivset klubiruumi. Ehk saab lõpuks vastuse küsimus, kumb kumba rohkem mõjutab – inimene ruumi või ruum inimest ja kuidas kujuneb otsus, kes on sees ja kes jääb välja.
Kultuurikorraldaja Berk Vaher võtab omakorda ette Tartu ja kolab natuke ringi öises kodulinnas erinevatel kümnenditel, hea muusika kõrvus helisemas.
Sümpoosionit modereerib Eesti Rahva Muuseumi teadur Karin Leivategija.
Kaasa saab rääkida nii saalis kui sümpoosionile järgneval vabas vormis arutelul ERMi lokaalis Pööriöö. Meeleolumuusika!
Sümpoosioni on piletiga, kava leiab: https://www.erm.ee/et/events/sümpoosion-kellele-kuulub-öö
Viimati muudetud 08.03.2024
