Priit Pajos, Joosep Kivimäe ja Mathias Väärsi Tartu Kunstimajas
Tartu Kunstimaja pressiteade
/ Reedel, 8. märtsil kell 18.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Priit Pajose isikunäitus „PuuSüü“. Kunstimaja suures saalis avatakse Joosep Kivimäe ja Mathias Väärsi ühisnäitus „Batuudil vedrukate katki muidu korras”. Näituse kuraator on Laura Linsi. Näitused jäävad avatuks 7. aprillini.
Kunstnik peab oma teoste loomise puhul oluliseks materjali, nii seda, millised eeldused materjal loob teose loomiseks, kui seda, milline on sõltuvalt valitud materjalist töö lõpptulemus. Kui palju dikteerib materjal ja kui palju jääb seal ruumi kunstnikule, saab vaataja ise otsustada.
Iga kunstnik teab, kuidas erinevad materjalid loomiskogemust mõjutavad.
Täiesti erinev tunne on maalida valgele kangale või juba mustreid ja kujundeid täis vineerile.
Vineer maalipõhjana on käinud Pajose teostest läbi kogu tema kunstnikuks olemise aja. Kuigi ta on seda kasutanud küllaltki juhuslikult, võib seda ometi nimetada tema lemmikalusmaterjaliks.
„Teadlikult lõpetasin kangale maalimise mõned aastad tagasi, kui asusin katsetama tule ja puu koostöö võimalusi. Tegemist ei ole muidugi võrdsete partneritega ja nii ei ole puul tule vastu vähimatki võimalust. Mina üritan ettevaatliku vahemehena tugevamat taltsutada, et ei sünniks täielikku kaost,“ selgitab kunstnik.
Enne põletatud vineeralustele tehtud maalidega alustamist oli Pajosel tavaks teha ettevalmistavaid visandeid. Ta planeeris teoste kompositsioone enne maalima asumist küllaltki täpselt. Vaatamata sellele on ta aga alati pidanud maalimisprotsessi kui sellist sama oluliseks kui lõpptulemust. Üllatused töö käigus ja lõpus on just need, mis annavad asjale erilise naudingu ja põnevuse.
Kunstnik lisab: „Puualuseid põletades olen loobunud maalide kavandamisest pea täielikult. Leidsin, et maalid on asunud ennast ise komponeerima. Mõned kuumusest ilmunud kujundid on isegi nii häirivalt ilmsed ja agressiivsed, et tundub võimatu neid ignoreerida. On isegi tunne, nagu annaks ära osa oma kunstnikuvabadusest.“
Priit Pajos (s 1971) maalikunstnik ja kuraator. Ta lõpetas 1998. aastal Tartu Ülikooli maaliosakonna. Ta on kunstnike rühmituse Kursi Koolkond liige.
***
Eesti Ekspressi andmetel müüdi Eestis 2021. aastal sama palju batuute kui Lätis ja Leedus kokku. Kas batuudi- ja muruuputus võiks olla enamat kui juhuslik nähtus? Ühest küljest näib see kõrvaltvaatajale võõristav, sissepoole vaatav – on ehk tegu pelga poosiga, on keegi üldse kedagi batuudil hüppamas näinud? Teisalt aga suunab batuudirohkus oma absurdsuses mõtte vähem ja rohkem utoopilistele tulevikustsenaariumitele: hüppamisele kui jagatud kogemusele, mahajäetud batuutidele kui anorgaanilistele skelettidele, meie aja arheoloogilisele materjalile. Millal saab nähtusest kultuur?
Ühine pingutamine põrgatab kõrgele.
Inuitikultuurides tähistatakse vaalapüügi hooaja lõppu sündmusega, mille nimi on Nalukataq. Traditsiooniliselt morsa- või hülgenahast valmistatud palakat hoiab äärtest hulk inimesi, et võimaldada ühel hüppajal nahkpalakal üles-alla põrgata. Indiviidide ühine pingutus loob võimsate omadustega ajutise hüppealuse ning ühe hüppaja kõrget lendu ja õhus võetavaid poose nauditakse kollektiivselt. Nii tähistab kogukond.
Mathias Väärsi ja Joosep Kivimäe loovad kujutluse ühest kohalikust tulevikust, kus ühine harjumus, jagatud kogemus ja neid ümbritsev nostalgia on aluseks subkultuurile, mille kese on samuti palakal põrkamine. Kui muruplatsidele, eeslinna ülekasvanud aialappidele, suburbia varemetele on jäänud alles ainult metallkarkassid – lagunevate batuut-loomade nahatud skeletid – kogunevad nende kõrghetki mäletavad noored kokku parkimisplatsidele, et taaselustada oma jagatud kogemust. Mäletad, kuidas meie pilgud kohtusid esimest korda heki kohal? Kui Kelly-Brigitta murdis vedrude vahele kinni jäädes jalaluu? Kui isa batuudi alt muru niites meie õlled leidis?
Joosep Kivimäe (s 1994) on Tallinnas elav fotokunstnik. Noores eas teenis ta erinevatel objektidel samblatõrjuja ja muruniitjana taskuraha.
Mathias Väärsi (s 1988) on Eesti kunstnik, disainer ja ultrarattur, kes sündis 23. detsembril 1988. aastal kell 23.55 Tartu sünnitusmajas. Oma lapsepõlve veetis ta Sagadi mõisas ja Võsu rannas, käis Vergi lasteaias. Jätkub...
Laura Linsi (s 1989) on Londonis ja Eestis praktiseeriv arhitekt, õppejõud ja ajakirja peatoimetaja. Kui ta ülikooli astus, kolis tema ema Pirita Koselt Tallinna kesklinna tagasi, sest nagu Laurale üllatuseks selgus, siis äärelinna oligi ta pigem lapse pärast kolinud.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital..
Viimati muudetud 04.03.2024
