Teksti suurus

Reavahe

Kontrastsus

Placeholder Placeholder
Background image

Urmas Klaas EV 106 aktusel: Kultuuripealinn on enneolematult suur koostöönäide

Tartu Linnavalitsuse pressiteade

Urmas Klaas EV 106 kontsertaktusel Tartus Foto: Heikki Leis

22. veebruar 2024 / Täna, 22. veebruaril 2024 pidas Tartu linnapea Urmas Klaas kõne Eesti Vabariigi 106. aastapäeva aktusel Eesti Rahva Muuseumis.

Linnapea meenutas oma kõne alguses kahte Tartust rääkivat teost, mis kujutavad sõjarusudes Tartut Emajõe ääres – Tartu Forseliuse kooli aula seinal rippuvat Elmar Kitse hiiglaslikku seinamaali „Emajõe panoraam“ ja Bernard Kangro romaani „Tartu“. Ta tõi paralleeli Ukrainaga, kust võib leida praegu tuhandeid samasuguseid linnavaateid. Samas ei ole linnapea sõnul mõranenud ei ukrainlaste ega eestlaste usk Ukraina vabastamisse ja selle riigi üles ehitamisse.

Linnapea sõnul on Tartul ees põnev aasta Euroopa kultuuripealinnana, mida korraldatakse koostöös 19 Lõuna-Eesti omavalitsusega, olles sellisena üks enneolematult suur koostöönäide.

Oma kõnes tõi linnapea esile ka sel aastal tähistatavat Tartu linna alguse 800. aastapäeva ning ütles, et Tartu linna aukohuseks on selle aastakümne lõpuks välja anda väärikas ajaloo koguteos.

Linnapea peatus oma kõnes ka haridusteemadel, rõhutades, et Eesti suurimaks varanduseks on õpetajate vägi ja sellest sündiv tarkus.

Kõne täistekst lisatud allapoole.

 

Tartu linnapea Urmas Klaasi kõne Eesti Vabariigi 106. aastapäeval Eesti Rahva Muuseumis 22. veebruaril 2024

Head tartlased, külalised, austatud peaminister

Karlovas, Forseliuse kooli aula seinal ripub Elmar Kitse hiiglaslik seinamaal „Emajõe panoraam“. Maalil kujutatu on rusuv. Ei ainsatki lootusekiirt. Kuid keset Tartut on maalil ikkagi seesama jõgi. Bernard Kangro kirjeldab sedasama kohta ja aega romaanis „Tartu“ järgnevalt: „Pimendatud ning puruks pommitatud suurlinn oma ebamäärase summutatud häälega kuskil kaugemal, meie ümber aga peaaegu täielikult mahapõlenud kvartaal, rusudesse langenud majad, mille keldrites ja varemetes inimesed veel edasi elavad.“

Veidi vähem kui kuu aja eest seisime üheskoos sellesama jõe kallastel, kus seisid kunagi ka tartlased Elmar Kits ja Bernard Kangro. Ainult, et sellest hetkest oleksid nad nüüd maalinud ja kirjutanud sootuks midagi muud. Nad oleksid kirjeldanud rõõmsat ja elutervet linnasüdant, eluga täidetud Tartut. Euroopa kultuuripealinna avamisel said tuhanded pealtvaatajad osa igavikulise ning ikka ja jälle verinoorena tuksleva linna väärtustest, mälu- ja tulevikupiltidest. See on meie Tartu – igapäevaselt uuesti sündiv nooruselinn, ajavalust ja rusutusest alati üle olnud, ikka ja jälle ennast üles ehitav linn.

„Verinoor linn tõmbab sind alati tagasi, olles siin, oma kodus, tunnen end turvaliselt…,“ laulab NOËP Tartu kultuuripealinna laulus.

Head tartlased ja Tartu sõbrad!

Me teame ju, et praegusest Ukrainast leiaks tuhandeid „Emajõe panoraame“, millelt vaatavad vastu sõjapurustused ja katkised inimesed, kes ei taha olla kurvaks subjektiks maalil, vaid osaks normaalsest ja toimivast riigist. Kaks aastat kestnud sõda ei ole toonud Ukrainale rahu ja vabadust, endiselt on see maa võõrvõimu tallata. Ukraina usk ja vaim ei ole aga mõranenud. Kõik on kokku üks – nii on ka meil üks ja ühtne soov Ukraina vabastamisest ja selle riigi ülesehitamisest.

Eesti rahva süda tuksub surematus Tartus ja tema süda tuksub meis,“ kirjutas Bernard Kangro. Sellel aastal lõi Tartus tuksuma veel üks süda ja see on Euroopa kultuuripealinna süda. Ees on ootamas põnev aasta enam kui tuhande kultuurisündmusega. Kuid Tartu ei ole siin üksi –korraldame kultuuripealinna aastat koos 19 Lõuna-Eesti omavalitsusega. See on Eesti mõõtmes enneolematult suur koostöönäide. Ma usun, et see võrgustik jääb ühiselt tegutsema ka kultuuripealinna aasta lõppedes – ühtse piirkonnana on meil rohkelt seda tarkust ja ellujäämise kunste, mida ülejäänud Eestiga jagada.

Läinud aastal valisime välja südalinna kultuurikeskuse võidutöö. See ei ole lihtsalt üks hoone raamatutele ja kunstile, vaid selles väljendub ka meie visioon heast linnaruumist, linnasüdame elavdajast ja kohast, mis toetab head kodulinnatunnet, pakub rõõmu uutest teadmistest ja kultuurielamustest. Südalinna kultuurikeskus hakkab tulevikus puudutama meid kõiki, aga see puudutab ka Emajõge ja sedakaudu kõike seda, mis Tartust läbi voolab ja siin kanda kinnitab.

Sellel aastal tähistame Tartu linna alguse 800. aastapäeva. 1224. aastast pärineb esimene kindel märk Tartust kui linnast, piiskopilinnaks saamisest. Tartu vanemast ajaloost rääkivat allikmaterjali on väga vähe säilinud. Õigemini seda polegi. Tartut kaitsnud linnamüürist on alles küll kõigest mõned kümned meetrid ja uhke toomkiriku vaade üle Tartu, kuid samas on meis alles ja olemas see suur, läbi aja tulemise lugu. Meie aukohuseks on, et Tartu saaks selle aastakümne lõpuks endale väärika ajaloo koguteose. Tartu linna lugu on osa meie kultuurist, kuid ka suhtlusvõrgustikest Euroopa ja maailmaga. 

Elame maailmas, kus kultuur ei sea enda teele kõrgeid aedu ega teetõkkeid. Kultuur sätib end ise linnade, riikide ja inimeste vahele ning üha sagedamini ka sellesse Tartu kultuurikatlasse, kus kompass osundab kõikidele ilmakaartele. Eesti kultuur on elujõuline, kui see haarab endaga kogu maailma, austades traditsioone ja väärtustades meie lugu. Või nagu kirjanik Rein Raud oma hiljutises postituses ütleb: „Kui tore, et elame juba Eestis, kus jaanipäevamüstika ja kaamoseahastus ei pea olema kaasa saadud koos emapiimaga - kus olla eesti kultuuri kandja ja koguni tipptegija võib olla inimese teadlik eluvalik. Ärgu olgu mingit klaaslage neile, kes pole lastena aiaäärses tänavas kasteheinas ringi jooksnud! Kes on eesti keele omaks võtnud, see on ka ise omaks võetud.“

See kõik algab muidugi koolist ja õpetajast. Tartu Karlova kool sai hiljuti endale Salme tänaval uue koolimaja, mille ees on pühenduskivi Õpetajale. Ilmselt üks ainus Eestis, mis on pühendatud õpetajatöö tähendusele meie rahva loos. Meie hariduselu elab täna üle väga suuri muutusi, puudutagu need siis ühtset eestikeelset kooli või õpetaja elukutse väärtustamist. Muutused saavad toimuda vaid selleks, et kõigil õpilastel üle Eesti oleks võimalus haridust omandada maailma parimate õpetajate käe all. Mulle teeb head meelt, et Tartu ülikooli õpetajakoolituse kohad täituvad ja huvi õpetajakoolituse vastu on väga suur. Maailma tippülikoolide hulka kuuluv meie alma mater täidabki oma sõna-sõnalist ülitähtsat rolli toitva vaimukeskusena. Eesti suurimaks varanduseks on õpetajate vägi ja sellest sündiv tarkus.

Hea vägi vajab aga väga head suhtlust, häid mõtteid ja julgust otsustada. Tartu on viimastel aastatel julgelt asetanud rõhu õpetajate heaolusse, kuid iga-aastaselt kerkivad ja uuenevad ka meie koolimajad ja lasteaiad. „Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormat tuleb tarkus tunnistada,“ ütleb Salme tänava koolihoone ees olev kivi möödujaile.

Head kuulajad!

Eesti tähistab kohe oma 106. sünnipäeva. Meid on kaugelt rohkem kui miljon. Meie riik on sündinud tarkusest ja üksteise märkamisest, meie rahvakillu tähenduse ja kokkuhoidmise tunnistamisest, usust, et

„kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks,

nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu.

Jää sa iseendaks, jälle muutub miski

muutuv maailm paigale jääb sinu jagu.“

 

Nende, aukodaniku Hando Runneli sõnadega on täna uhke lõpetada.

Ilusat Eesti Vabariigi aastapäeva!

Elagu Eesti! Elagu Tartu!

Viimati muudetud 22.02.2024