13. juuni Tartu Postimehes ilmus ajakirjanik Aime Jõgi artikkel "Lastefondi annetuste eest rajatav mängupark Tartus sel suvel ei valmi", millest saime teada, et Puusepa 2, Maarjamõisa ajaloolise haiglahoone taha parki rajab Tartu ülikooli kliinikumi lastefond mänguväljaku neile lastele ja noortele, kel tavalisel platsil oleks keeruline liikuda.

Maarjamõisa linnaosa põliselanikena oleme üllatunud, et suvaline organisatsioon, mis sest, et heade kavatsustega, kavandab võõrasse linnajakku, visuaalselt küll tühja haiglaparki, laste mänguväljakut, ilma kohalike elanike arvamust ja nõusolekut küsimata.

Maarjamõisa elamurajoon asub kahe pingekeskuse - Riia maantee ja Maarjamõisa haiglakompleksi vahel. Riia maantee ööpäevane müratase ja bensiinivine on pärast ringristmiku valmimist ootustele vastupidiselt jõudnud nõukogudeaegsele tasemele. Maarjamõisa haigla on kõrgtehnoloogiline kompleks. Iga natukese aja tagant kihutavad haiglasse sireenide huilates kiirabiautod, et päästa kriitilises seisus abivajavaid inimesi. Suurtes hooneblokkides otsustatakse iga päev sõna otseses mõttes inimeste elu ja surma küsimusi.

Maarjamõisa linnaosa elanikele on kahe pingekeskuse vahel elamine igapäevane katsumus. Nimetatud haiglapark on puhvriks kliinikumi ja elamurajooni vahel, leevendades suurhaigla tekitatud pingeid. Haiglapark oli varem ka paik, kus haigla töötajail ja haigetel oli koht, kus suviti väljas istuda.

Nüüdisajal on tavaline pilt suvisest kliinikumiesisest, kus kaasaveereva tilguti külge aheldatud haiged seisavad keset kuumava asfaltiga tänavat, püüdes tänaval liikuvate inimeste vahel vestelda külla tulnud lähedastega.

Medõed ja sanitarid, kurnatud närvesöövast tööst, otsivad aeg-ajalt võimalust lõõgastumiseks, kuid puudub koht, kus seda teha. Üksnes elektrialajaama taga saab alajaama seina vastu nõjatudes tõmmata mõne närve rahustava sigareti.

Pole mõtet rajada laste mänguväljakut haigla õue, mille funktsioonid on teised.
Park peaks olema puhkekoht taastuvatele haigetele ja meditsiinipersonalile. Mingil ajal see nii ka oli, isegi kõnniringe korraldati pargis tervenevatele patsientidele.

Lastepargi jaoks oleks piisavalt ruumi lastehaigla tagusel avaral haljasalal. Sinna oleks võimalik rajada rehabilitatsioonikeskus, ratastooli teed ja püstitada atraktsioone ilma ilma vanu puid maha raiumata ja loodust rikkumata. Seal saaksid taastuvad haiged rehabilitatsiooniharjutusi sooritada terapeudi juhendamisel.

Lastepark ilma järelvalveta tõmbab paratamatult kohale noorukeid mujalt linnaosadest ja nendega kaasnevad probleemid, mis ei tarvitse ühtida mänguväljaku rajajate eesmärkidega ega ümbruskonna elanike soovidega. Pole imestada, kui mõni hakkaja kõurik proovib Ahhaa keskuses nähtud katseid korrata läheduses seisvate meditsiinilise hapniku balloonidega.

Miks tehakse pidevalt linnaosade planeeringuid ilma kohalikku elanikkonda kaasamata?
Miks ei võiks lastepark asuda Sanatooriumi pargis, mis seisab tühjana ja mille linnavalitsus kavatseb lähitulevikus hoonestada?

Tere

Mõistan teie pahameelt. Kui kodukandis toimuvad ootamatud muutused, siis teeb see murelikuks.
Antud projekti algatajaks on üks suurimatest ja vanimatest lastehaiglate juures tegutsevatest heategevusfondidest Eestis, AS Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond. Nad toetavad eriravi või -hooldust vajavaid lapsi ja nende peresid. Park, kuhu mänguväljak rajatakse, kuulub Tartu Ülikooli Kliinikumile, mitte Tartu linnale. Mänguväljak arvestab erivajadustega laste ja noorte täiskasvanutega, luues võimaluse kasutada spetsiaalseid spordiseadmeid ja sensoorseid elemente, planeeritud on ka ratastoolirada. See mänguväljak tuleb pigem parki, luues juurde tegevusi erivajadustega lastele ning muutes keskkonna meeldivamaks ka teistele haigla patsientidele ja personalile.
Mänguväljaku projekt on kooskõlastatud Tartu linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonnaga.

Lugupidamisega