Teksti suurus

Reavahe

Kontrastsus

Placeholder Placeholder
Background image

Kariljoni ajaloost

Kariljon on erakordne, pika ja rikka ajalooga maailma raskeim  muusikainstrument. Kariljon tuleneb prantsusekeelsest sõnast quadrillon – neli kella, Saksamaal on tuntud nimetusega  Glockenspiel. Tänu tugevale kõlale on kelli läbi ajaloo kasutatud tähelepanu äratamiseks – keskajal teatati kelladega tulekahjust, tormist, sõjast või mõnest muust ohust. Lisaks kellaaja teatamisele antakse kelladega märku ka erilistest sündmustest nagu pulmad, matused, suured pidustused.

Häälestatud kelli on kasutatud juba ligi 3500 aastat, kuid laiem levik Euroopas jääb alles 11. sajandisse. Kellade kui muusikainstrumendi arhailiseks eelkäijaks on cymbal – kaheksa või enama diatoonilises helireas paikneva kellaga instrument. Kellad rippusid raamil ning neid löödi väikeste haamritega. Meile tuntud kellukakujulise kella vorm on gooti kell, mis pärineb 1300. aastatest. Sellist kella kuju peetakse kõlaliselt parimaks, kuigi teistsuguste kellavormidega katsetati kuni 17. sajandini.

Kariljonid paiknevad tavaliselt kirikute, raekodade jt avalike hoonete kõrgetes tornides, kus nad on koos mängijaga kuulaja eest olnud peidetud pool sajandit, tehes sellest omanäolisest instrumendist ühe maailma paremini hoitud muusikalise saladuse. Kariljon kui muusikainstrument pärineb Madalmaadest ja on kasutusel alates 16. sajandist.  Esimene dateeritud teade pärineb 1510. aastast, Flandriast, kus „üks hull mängis muusikat Oudenaarde raekoja kelladel, kasutades kangidega klaviatuuri“.

Esimese heas häälestuses kariljoni valmistasid vennad Pierre ja Francois Hemony 1652. aastal Zutphenis, Madalmaades. Hemony vennad õppisid tulemuslikult häälestama kella viite peamist osaheli, mis on ühtlasi jäänud ka tänapäevase häälestamistehnoloogia alustalaks. Taolise muusikainstrumendi kuldaeg oli 17. sajandil, pärast väikest unustust taasavastati pill 19. sajandi lõpul, peamiselt tänu Belgias, Mechelenis tegutseva kariljonisti – Jef Denyni entusiasmile, kes muuhulgas avas 1922. aastal iidse pärandi taaselustamiseks Kuningliku Kariljoni Kooli ameeriklaste – Herbert Hooveri, John D. Rockefelleri ja  William Gorham Rice`i sponsoreerimisel.

Kariljoni kellade arv on kasvanud sajandite vältel, keskmine arv oli 17. sajandil 22, sajand hiljem 32–38, 20. sajandil 42–49. Kariljoni nimetust kannavad häälestatud kelladega instrumendid, millel on vähemalt  23 kella, neist väiksemaid nimetatakse kellamängudeks või lihtsalt kelladeks. Kontsert-kariljonil on vähemalt neli oktaavi (47 kella). Maailma suurimad, kuue oktaaviga kariljonid asuvad New Yorgis, Riverside’s ning Lõuna-Koreas, Taejŏnis ning nende basskellad kaaluvad vastavalt 20 ja 11 tonni. Kariljonid on enim levinud Hollandis, Belgias, Prantsusmaal, Suurbritannias, Saksamaal, aga ka Põhja-Ameerikas. Põhjamaades leidub kariljoneid enim Taanis (üle 200 instrumendi, neist pooled mehaaniliselt mängitavad). Eestile lähimad klaviatuuri ja pedaaliga kariljonid asuvad Klaipedas, Kaunases, Vilniuses ja Peterburis. Professionaalset kariljonistide tegevust juhib Maailma Kariljoni Föderatsioon ja Põhja-Ameerika Kariljonistide Gild. Kariljonil saab mängida mitmesugust repertuaari – originaalteoseid ja arranžeeringuid. Kellade akustilise eripära tõttu vajab teistele instrumentidele komponeeritud teoste kelladele seadmine ja ka originaalpalade komponeerimine professionaalseid erioskuseid.

Foto: Kalle Paalits
Foto: Kalle Paalits

Viimati muudetud 23.04.2017