Uudised

Tartu Linnamuuseumi ja Tartu Ülikooli raamatuesitlus ja jalutuskäik

Tartu Linnamuuseumi pressiteade

Tartu Linnamuuseumi ja Tartu Ülikooli koostöös valminud mälestuste ja artiklite kogumik tutvustab mõjuka Oettingenide perekonna teadus- ja kultuuriloolist, omavalitsuspoliitilist ning arhitektuurset jälge 19. sajandi Tartus.

Sellest erakordsest perekonnast on võrsunud arstiteadlane Georg von Oettingen (1824–1916), kes oli Tartu ülikooli rektor (1868–1876) ning esimene linnareformijärgne Tartu linnapea (1878–1891). Linnaruumi on jätnud jälje ka pereliikmete Tiigi ja Vallikraavi tänava piirkonda rajatud elamud, nn Oettingenide oaas.

Oma elulooülevaatega saavad raamatus sõna kolm akadeemilist Oettingeni venda – Alexander, Georg ja Arthur. Nende mälestused tõlkis saksa keelest ja kommenteeris germanist Reet Bender, tõlked toimetas ja kommenteeris ajaloolane Toomas Hiio.

Lisaks mälestustele vaadeldakse Oettingenide tähtsust Tartus ja Baltikumis kolmes kirjutises. Tartu Ülikooli germanistika professor Reet Bender kirjutab Oettingenide positsioonist balti kogukonnas. Perekonna tuntust peegeldavad arvukad nendest kõnelenud anekdoodid, aasimine ja heatahtlik pilkamine iseloomustas laiemalt siinse baltisaksa kogukonna suhtlus- ja meelelaadi. Teadusloolane Lea Leppik teeb põhjaliku ülevaate kolme akadeemilise venna – arstiteadlase Georgi, teoloog Alexanderi ja füüsik Arthuri − kujunemisloost ja karjäärist. Arhitektuuriloolane Egle Tamm tutvustab asustuslooliselt erakordset piirkonda Tiigi ja Vallikraavi tänava vahel, nn Oettingenide oaasi, kus seitse venda-õde rajasid lähestikku kodud ning elupaiga leidis veelgi enam pereliikmeid. Mitmed pereliikmete 19. sajandi teisel poolel ehitatud elamud on tänini säilinud, kuigi tublisti ümberehitatud kujul pärast Teise maailmasõja purustusi.

Tartus sündinud baltisakslane Oswald Hartge on kirjutanud Oettingenidest oma mälestusteraamatus: „Oettingenide perekond oli Tartus ja Liivimaal ülimalt lugupeetud ja austatud. Oettingenide suguvõsa oli sügaval venestusajal 19. sajandi teisel poolel andnud kodumaale kuus venda, kes kõik olid vaimusuurused. Neli neist tõusid omakorda eriti esile: füüsik Arthur, teoloog Alexander, arstiteadlane Georg ja jurist August, neist viimane seisis Liivimaa maamarssali, Liivimaa tsiviilkuberneri ja viimaks pärast venestust ja Riia rae likvideerimist selle suurlinna esimese linnapeana poliitilise võitluse tulipunktis. Kõik neli olid venestuse vastu mehiselt ja avalikult välja astunud ning oma iseteadlikul moel väljendanud nii mõndagi teravalt tabavat mõtet, mis määrasid meie kõigi poliitilist mõtlemist järgnenud kümnendeil kuni Esimese maailmasõjani välja.“ (O. Hartge. Lapsepõlvest ühe ajastu lõpuni. Mälestused 1895−1939. Tartu Linnamuuseum, 2021.)

Viimati muudetud 25.06.2026